Paar märkust:

Ma tahaks teada, paljudel inimestel on kas msn'is, orkut'is, facebook'is, twitter'is, blogides või mujal ilutsemas kurikuulus tähekombinatsioon R.I.P (teate küll kes) - Kas see mitte ei väsita juba ära? iga kuulsuse (või ka lähedase tuttava) surres kasutatakse oma tunnete väljendamiseks just nimelt seda, ei tundu just kõige siiram. Kas tõesti pole olulise inimese kaotuse puhul muud öelda või võtab R.I.P selle kõik kokku, annab tunnet kõige paremini edasi....? Kummaline ja mittemidagi ütlev.

Olles töötanud paar päeva ülikooli all, tehes tähtsat asjaajamise tööd, tunnen juba praegu, kuidas minust on saamas E-R tööinimene, kes reede õhtuti esimesel võimalusel pubisse jooma tuhiseb. Muidugi kui kutsutakse, saab veel vähem ära öelda või ümber mõelda. Veel enam, kui kutsutakse just siis kui endalgi säärane mõte peast läbi käis. Hullem on see, et saaga jätkub täna. Tüüpilise kontoriroti nädalavahetus. Muidugi Enel suutis mind juba hirmutada tõsiasjaga, et varsti avastad end samamoodi käitumast ka nädala sees. Siis kui töö enam niivõrd ärevust, väsimust või paanikat ei tekita.

Veel sellest, et täna lõppes minu jaoks ametlikult kevadsemester. Sess viimaks läbi. Saabki veeta pisut teistmoodi aega, teistmoodi reaalsuses. Tunnen aina enam ja üha uuesti, et kool ja töö ei sobi kokku. Nii on hea mõelda, et seda tööd teen ma lepingu alusel vaid septembri lõpuni (muidugi seda juhul kui ma nii kaua vastu pean ja midagi vahepeal kihva ei keera).

Aga jah. Muud vist polegi. Asetan jalad taeva poole.

BTW: Püüdsin oma blogile viimaks välislinke lisada, kuid selle kohutava html-i teksti sees läksid silmad reaalselt krõlli ja valusaks. Ilmselt ei saa te kunagi teada, mis toredaid kohti ma vahetevahel lugemas käin. Mis siis ikka. Silmad puhaku.

Tantsin Lykke Li biiti. Hämmastav rootsi neiu. Avastan Sia uut plaati. Ja mõtlen, kuidas võiks kunagi elada. Kindlasti tundub see filmides palju vägevam, aga ma tahaks oma katusekorterit-stuudiot, kus oleks palju loomist. See oleks segu kohvilõhnast, juhuslikust maalimisest, kirjutamisest, ausast olemisest ja seksist, tantsimisest ja iizi-võtmisest, sigaretist, alasti kehadest ja aknast kostuvast tänavamuusikast ja trashist. Võiks olla palju päikest, aga kui oleks vihm, saaks kuulata aegumatut Billie Myers'i "Kiss the rain"'i (nagu kunagi tornis) ja vaadata alla inimestele, kes teeks kõik, et sellest vihmast ja meeleolust pääseda.
Mõtlen, et millest ma siis elaksin? Tööl peaks ka käima või tahaks keegi mind äkki mingite kirjutiste eest tasustada...? Mitte, et seda siiani oleks juhtunud. Aga minu meelest vähemalt kirjutan ma vahepeal kasvõi nii häid esseid, et võiks küll huvi olla. Mina tahaksin end, viimaks, pärast hüsteeriat ja üldist ebastabiilsust.
Ja sõbrad käiksid pidevalt külas, toimuksid hästi paljudel patjadel veedetud unustamatud õhtud ja päevased siestad. Ja korteri look oleks muidugi first class mixed with trash (kui te mõistate, mida silmas pean). Seintel oleks Pamela joonistusi, minu kirjutistest random lehekülgi (kusjuures, hea lampmõte, kuidas oma toa seinu täita), mõni ilus kangas (roosidega näiteks) Selline romantiline ja selle vastand kokkusegatud. Ja päikesevalguse osas oleks hea kui seda piisavalt tihti oleks, see annaks toa kollakas-oranžidele seintele veel enam ilmet. Roosa oleks ka kuskil.
Homme ootab aga ees teistsugune päev, mis pole veel üks neist katusekorteri päevist. Ootab ees Beauvoir, mis praegu üldse ei köida, sest tähtajad ei köida. Siiski siiski, jätkuvalt olen ma uhke oma Merleau-Ponty 11-lk essee üle (üle minu ootuste).

Ja varsti Tallinnas.