Võilille märkimisväärsed mõtted

teisipäev, september 02, 2008

Tartu olemised ja mõtted
Esimest korda elus saan ma aru kui raske on vahetada elukohta, linna, veel enam, riiki. Turvalisus on täielikult kadunud, mis siis, et hetkel olen vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel kodust. Ma ei tunne, et Tartus oleks midagi, mis (vähemalt hetkel) minu oma oleks. Ma tunnen end endiselt nagu sissetungija või turist. Ja ilmselt olengi seda, sest kui mõtelda, pole mul praeguse seisuga ei korralikku kodu ega tööd ega õis-i ega sõpru, kes kõik Tallinnas on. Ega ka muidugi orienteerumisvõimet. Vähemalt on mul nüüd mingit sorti wifi, ja ma saan Teiega, mu kallid, paremini sidet pidada. Algul arvasin, et sõidan kohe täna või homme Tallinnasse tagasi, sest ma kuidagi ei händeli seda siin praegu ära (eriti kuna kooli see nädal niikuinii pole). Aga kuna siin isa korteris, kus ma alguses olen, isa niikuinii üldse ei viibi (tema maksab üüri, mina elan), siis püüan anda Tartule võimaluse. Kui siin vaid nii külm poleks. Ma magan kahe teki ja kahe kampsuni ja pükstega, sest on ju "soe" septembri algus, kus keegi veel kütet sisse pole lülitanud. Peaks minema Tartule kohaselt kaltsukatesse tuulama ja otsima endale mingi vahepealse mantlilaadse asjanduse. Ja peaks tutvuma raamatukogu(de)ga. Aga tänase vihmase ilma puhul istuks terve päeva enda suure tekikuhja sees. Ja laseks kellal mööda tiksuda ja ootaks paremat homset. Ausalt, nii kadunud on olla. Ja kõik tundub nii ebakindel. Tahaks kaissu ja tahaks sooja. Soe supp äkki soojendab hinge, seda ilmselt peabki sööma.

Siin võib tsiteerida Ultima Thulet, see lugu, mis Ele meelest on äraminemise-äraolemise lugu:

Võõrsile viisid- viisid sind
Elutee käänud- elutee käänud
Välja end arvasid- arvasid
Omade seast- omade seast
Kõigile võõraks- võõraks ja
Nimetuks jäänud- nimetuks jäänud
Koduteed komberdad komberdad
Pimedast peast pimedast peast

Muidugi mõista pole minu ära minemine niivõrd traagiline, aga see külmus näitab asju hullemini kui nad on
Loodan, et täna tuleb hea päev

9 Comments:

  • At 10:15 AM, Blogger L said…

    Ma saadan su poole siis kindlust. Varsti on kõik omasem ja mõnusam. Varsti-varsti. :)

     
  • At 10:53 AM, Blogger MustMarker said…

    :) naeratan vastu

     
  • At 2:19 PM, Blogger Mats Volberg said…

    anna andeks, ma tegin seda jälle.

    lugesin mingi esimesed viis lauset ja olin ilgelt segaduses . o O ( miks ta sellist juttu räägib? ) siis sain aru, et ma jälle ajasin blogid sassi.

     
  • At 3:03 PM, Blogger MustMarker said…

    lõpeta
    :p

     
  • At 3:32 PM, Blogger Monika said…

    Tunne tuleb tuttav ette. minuga juhtus see muidugi ammu juba, ja ma ei mäletagi kuidas see üle läks. ma vist terve esimese aasta tundsin kohutavat koduigatsust ja nutsin isegi ema taga, kellega mul kunagi usalduslikku suhet pole olnud. Ma ei oska midagi tarka öelda ega soovitada. tahaks aidata, aga ei oska. loodan, et äkki sellest piisabki juba. et ma tahan lihtsalt. Ja linnalengendide kohaselt peaks Tartu ju tegelikult palju sõbralikum linn olema kui Tallinn...

     
  • At 6:30 PM, Blogger Monika said…

    aaa ja ma võin sulle elektriradiaatori laenata. tahad? mantlitega on mul endalgi kitsaskäes, niiet ei saa aidata.

     
  • At 9:07 PM, Blogger MustMarker said…

    Autor on selle kommentaari eemaldanud.

     
  • At 9:33 PM, Blogger Rinuljok said…

    kusjuures mina ei tundnud nii hullu ebakindlust ning igatsust Londonisse kolides, ehkki omad kohanemisraskused olid vältimatud. Siiamaani on. Ja kurvastusega tunnen seda laulusalmi juba enda kohta käivat,kuna seekord oli Tallinnas võõra tunne(ja süümekad, et ma end seal hästi ei tundnud). Võõras kodus, võõras võõrsil...

     
  • At 9:46 PM, Blogger MustMarker said…

    :( päris kreisi. ma täiesti mõistan sind. kohata tunne

     

Postita kommentaar

<< Home