Üle pika aja on Tallinn talutav. Istun enda hommikus, kaaslasteks Oasis ja vestlus ühe parima sõbraga. Päike tungib tuppa ja ma tunnen, et ma olen rahul. Rahulolev. Sellist tunnet kohtab mu elus viimasel ajal harva. Ma ei tea, mis on see, mis mind endiselt häirib, miski, mis ei lase vabaks lasta, rõõmu tunda. Ilmselt on kevad minusse siiski oma jälje jätnud, sest nagu varemalt öeldud - raskeim periood mu elus. Sama raske on sellest lahti rabeleda ja mõista, et nii enam ei pea. Et pole enam midagi, mis kinni hoiab, keelab olemast nii nagu tahan. Lahti laskmine, lahti olemine. Kramp pole vajalik. Püüan harjuda

Maal olla on hea. Seal on vaid hedonism, ei muud. Tallinn-Tartu suunal rongiga sõita on hea, hoolimata sellest, et vahetult enne rongile jõudmist oled mõlemal korral läbimärjaks saanud. Ma ei vaevu enam varju kandma, sest vihm on ka omal moel vabastav. Kui Tartus rongi peale jalutasin, suutsin siiski pisut ära eksida. Vihma kallas meeletuseni, meeletusteni (?), avastasin tänavaid, mida varem näinud pole. Mõnus "oma küla" efekt on igalpool - üks põhjuseid, miks ma Tartut armastan. Ja suitsu või asfaldi lõhn ajab meeled ärevile. Mäletan Vikerkaare tänavat. Viimaks jõudsin rongile ja terve tee saatis mind õhtupäike, nii et salli sees oli kuum, kuum koos Mick Jaggeri või White Stripes'iga. Ma armastan seda tunnet, et Tartu saab olema mu kodu, vähemalt praegu. Et kui sõidan Tartu poole, tunnen, et sõidan koju. Ja Tartu olemised on head, isegi või eriti siis kui neid pole plaanitud. Hea on, et minu ebaloogilised püüded selleks, et kokku saada, täiesti suurepäraselt õnnestuvad. Meel sai igal juhul lahutatud. Intrigeeriv.

Peaks oma inimesi rohkem nägema. Ma olen mõnes mõttes nii kaugenenud. Aga täna ei tahaks. Täna tahaks teiega olla. Mulle siiski meeldib, et vahepeal tuntakse mu vastu huvi, isegi kui mina ise olen vaikuses. Uskuge, ka mina huvitun

BTW: koostan vaid lihtlauseid, vähemalt mulle tundub nii. Ma ei ole rohkemaks tõesti võimeline. Tühjaks pigistatud svamm. Magistritöökavand on mu suurimaid saavutusi viimasel ajal ja sellega läks ka aega nii mõnigi päev. Pole võimeline ega tunne ka vajadust sügavamateks kirjapanekuteks, vähemalt mitte praegu. Te teate seda, ma kas kaon täielikult või olen rohkem siin, olemas. Hetkel valin olemas olemise