Meie vaiksed suvised tunnid. Meie pildid, millelt näeb, aastaid hiljem, et need olid parimad hetked.
..Ja meie ühine veinist nõretav, vanaroosa romantiline filosoofia. Ja meie lihtsus. Ja meie lihtsus, milles peitub mõte. Me ei otsi seda mõtet, aga vahel ta lihtsalt on. Kui ka pole...see ei sega meid...siis teeme kukerpalle või viskame hundirattaid. Nii palju muud on meil ka teha. Me vestleme kirest ja hedonismist, vestleme unustades, unustades end dialoogi, ning tekstidesse, luulesse, mille ühiselt kirja paneme. Noppeid, selleks, et mäletada. Mitte, et me unustaks. Vestleme veel, vestleme kuumusest, vestleme päikese käes küpsenud tomatite ja allikavee lähedal, ning hakkab hea. Vestleme religioonist, veel ja veel religioonist, või siis mitte. Vestleme sellest, mis paneb elama. Ning hoiame kätest, ja oleme alati olemas

See "Meie" on teadmata, aga see "Meie" on praegu minus, kuulates muusikat, mis viib eemale. Ma leian, et selline aeg on tulemas.