Enne kui mu vaimustus lahtub

Enne seda pean mainima, et täna jõudis üks uus raamat minuni, minu embusse, minu lõhnameelte avardajaks. Võib öelda, et viimasel ajal ma janunen raamatuid, eriti uusi, millele peale vaadates tunduvad nad nagu avastusretked, ei tea veel, mis neis sisaldub, kuid natuke piiluda tahaks kogu aeg. Vaikselt piiluda, paitada, lähedal hoida. Niisiis, järgmine raamat seoses Jacques Derrida´ga..huvitav palju ma neid viimasel ajal lugenud olen, palju vist. See on nüüd siis veel erilisem, minu jaoks. Esmalt, kuna ta näeb välja nagu mu piibel, selline suur ja paks ja samas, väga esteetilise väärtusega (oluline!). Teisalt, piibel, kuna temas sisaldub suurem osa seda, millest mu baktöö on ainest saanud, näidetena siis: the impossible, le autre (teine), the secret, an impossible situation, the gift. Need mõisted, need mõtlejad, jah, need mõtlejad! Sest kelle teise poolt saab see olla kirjutatud ja arutluse alla tõstetud kui mitte mu töö teise tähtsa mehe poolt, John D. Caputo. Nad on siis omavahelises seoses, absoluutselt. Niisamuti nagu nad on seoses väga tugevalt Kierkegaard´iga. There you go, olen nimetanud enda töö põhikomponendid. Ahjaa, vaidlemise mõttes olen sisse toonud ka Descartes´ i, midagi tulist on vahele vaja.

Ning üleüldiselt, mu lemmikmõisteks on saanud paradoks, see, mida ma kirjutan, toobki välja hästi palju erinevaid paradokse, nii huvitav. Eile jõudsin ma enda paradoksiga sinnamaale, et leidsin (taaskord), et keel piirab, keel murdub mingis kohas, nii et edasi rääkida oleks kriminaalne. Huvitav kas keset tööd oleks lubatud sümboolne tühi A4 - hoiame vaikust. Selleks, et edasi rääkida asjust, millest rääkida ei saa, mis on seletatavad iseenda seletamatuse sees. Kirjutamine on aina suurem kadumine, ei muud.
Parim rääkimine on rääkimine, millega tegelikult mitte midagi ei ütle