Tekstimõnu

Tekstimõnu pole ilmtingimata midagi võidukat, kangelaslikku, jõulist. Pole mingit tarvidust end upitada. Minu mõnu võib vabalt triivima minna. Triivimine toimub alati siis, kui ma ei respekteeri tervikut, ja kuigi ma paistan olevat keelelistest illusioonidest, kiusatustest ja ehmatustest kaasa haaratud, jään ma - nagu korgitükk lainel - liikumatuks, keereldes vaid käsitamatu naudingu ümber, mis seob mind tekstiga (maailmaga). Triivimine on alati siis, kui sotsiaalne keelepruuk, sotsiolekt on ära läinud (nagu üteldakse: mul läks isu ära). Seetõttu võiks triivimise teiseks nimeks olla Käsitamatu - või ehk hoopis Lollus.

Tekst, mida te kirjutate, peab tõendama mulle, et ta tahab mind. Tõend on olemas, selleks on kirjutus. Kirjutus on keeleliste naudingute teadus, keele kamasuutra. Tekst on fetiš ja see fetiš ihaldab mind. Tekst valib mind välja, nähtamatute ekraanide ja selektiivsete seadeldiste läbi.

Kas tekstil on inimlik kuju, kas ta on figuur, keha anagramm? Jah, kuid meie erootilise keha oma. Tekstimõnu ei saa taandada grammatilisele funktsioneerimisele, nii nagu kehamõnu ei saa taandada füsioloogilistele vajadustele. Tekst on avatud keele tulele (spermana tekstis peituvale elusale tulele).


(R. Barthes "Tekstimõnu")
MÕNUS