Püüan viia end tagasi filosoofia lainele. Wifi on miskipärast kadunud, Filosoofiaga ei saagi ühenduda (see mu wifi kasutajatunnus), äkki ka seepärast ei tule filosoofia mulle praegu kergelt. Ühendus on kadunud, noh. Sellegipoolest, püüan parimat. Haaran Sartre´it, haukan natuke Cassirerit peale. Mingit huvitavat Jumala juttu võib leida kõikjalt, ja ikka ja aina huvitavam on see, kuidas seosed hakkavad tekkima. Ja ma täielikult arvan, et need on minu isiklikud absurdsed seosed, mida tegelikult kindlasti pole, aga mina olengi absurd. Millised suured sõnad, eks. Aga tõesti, võtan siit ja sealt midagi, igalt poolt natuke. Suuresti olen staadiumis, kus võin nõustuda pea kõigiga, sest kõigi teooria tundub vett pidavam (?) kui mu enda oma, ütlen jaa jaa jaa, või siis kindlalt ei ei ei. Õnneks mõtlen, et ega mina polegi keegi, kes peaks nüüd suure Vastuse leidma või tõestama midagi, mida varem pole tõestatud, see mõte aitab. Mina näitan vaid erinevaid teooriaid, olen uurija, ja võib-olla pikin vahele ka mingisuguse isiklikumat laadi kommentaari. Aga see on kõigest bakalaureuse töö nii, et enda töö lõpuks väidan arvatavalt täie õigusega, et ma tean, et ma midagi ei tea. Ma kulgen trajektooril: kaotan end - leian - kaotan end - leian. Kaos ja kord, ei midagi muud. Ja ma arvan, et korda ei tekigi. See töö saab olema sama hüplik kui mu enda loomus, emotsionaalne ja ajendatud uitmõtetest. Kõik on muutumises. Kadumises ja leidmises