Olles kirjutand paari päevaga 10 lk baktööd, on kogu energia läinud. Seda tunnen nüüd, mitte enne. Tunnen ka, et ei oska ega tahagi inimestega eriti suhelda. Sest olen enda mõtte sees, I'm away away, not in-another-room away. Kuigi ma karjun enda baktööga, ei saa endast aru-saan endast aru, tahan ma ikkagi jätkata, jätkata selle eksperimendiga. Muidugi kogu aeg ei jõua. Aga täna tunnen juba, et istuksin jälle vaid enda tekkide ja patjade sees, loeksin taaskord midagi, ja saaksin inspiratsiooni. Selleks, et midagi veel kirjutada. Õu ei kutsu üldse, sealne on ebainspireeriv lausa. Hall ilm. Kuulan Manu Chaod ja õõtsun unelevalt. Mõne minuti pärast pean enda illusoorsest maailmast korraks reaalsusesse astuma - hambaarst. Selle ajal juba igatsen enda voodit ja raamatu ihalemist läbi poolkinniste silmade. Ma teadsin seda ette. Kui Eva kaob, siis kaob ta korralikult mõneks ajaks. Sellegipoolest, annan teile loa ja lausa nõude, et mind vahepeal endaga kaasa haaraksite, päris maailma.

Kallistused