Tundub, et kui vahel täiesti eesmärgistatult minna raamatukokku või niisama natuke Asjaga tegeleda, siis tegeleb ka. Ja täiesti intensiivselt ja rahule jäädavalt. Täna veetsin RR-is 5 tundi, millest 4 oli hea ja sujuv töö tegemine. Ei võtnud isegi mõttesse mõnd muud plaani, vaid raamatukogu. Teadsin, et mul on aega terve päev, mis tähendas, et : "võta oma aeg, kirjuta, loe, maga laua peal, joo teed, kirjuta". Aega on, on põhiline mõte. Ainus mõte, mida ligi ei tohi lasta, on see, et aega on lõpmatult. Siis variseb kõik jälle koost, sest enne kui märkad, oled juba kuskil tänaval lulli löömas, ja nii jõuab kohale õhtu ja mõte: APPI, ma pole jälle midagi teinud

Et tuleb minna ja kasvõi natuke teha. Peaasi, et iga päev midagi. Ja nii ma püüan mõelda ja elada. Äkki see aitab.
Õhtul saab aga rahulikult rahulikku õhtut veeta, kus vaatab tobedaid sarju või veedab aega inimeste keskel. On aega lihtsamate mõtete mõtlemiseks või rohelise tee ekstrakti tarbimiseks (vaimustus!) või üldsegi, endaga tegelemiseks. Mitte, et kool ei tähenda endaga tegelemist. Kõik enda nimel, et oleks üks hetk parem enesetunne ja parem päev.