Et on Lasering jälle. Linn, niivõrd ahistav. Läksin õue lõunat sööma, Tammsaare park, mis vahel, piisavalt kaua linnas viibides, tundub isegi mingi vabastava kohana, mõjub niivõrd totralt, nagu ta peakski mõjuma. Inimesed, kelle jaoks on väline niivõrd tähtis, kes sätivad enda soengut seitse korda päevas, jalutavad õue, ja esimese kahe sekundiga on nende soeng rikutud. Paanikahetk

Mis juttu ma ajan? Noh. Ühesõnaga mulle meeldis Viljandi vaimsus, ja see suvalisus pohhuism ja minna laskmine, mis tõi parimaid emotsioone. Järv ja paat, ilusad inimesed ja ilusad silmad, jook, mis oli taustmuusika Muusika kõrval. Jutuajamised, hilisõhtused jahedad õues istumised, tantsimine, kitarr. Võimatu kirjeldada vabadust, millesse nii harva satub. Folk oli parem kui arvata oskas. Ja nüüd on väsimust palju. Aga even so, tahaksin ma ikkagi istuda veel Seal murul, lasta silmad looja, tunnetada soojust, mis on seal isegi siis kui õues valitseb sügisene ilm. Ja isegi siis kui pesta ei saaks veel 3-4-5 päeva. It doesn`t matter. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mis loeb. Ainult see, mis siin on, tundub praegu nii vale. Peaks tuleval puhkusenädalal tagasi Viljandisse minema.

Ja tegelikult on Lasering ka ikkagi hea. Sest kõik hoolivad su enesetundest ja asjadest. Oma rahvas, ja ma hindan neid. Aga vahel on hoolimist liiga palju ka. Kui mul on halb, las mul siis olla halb. Ja las ma siis olla selline nagu ma olen. Varsti teen jälle tobedaid liigutusi kõhuga ja viin kõik piinlikku olukorda. Pärast puhkust.

Ja Joosep Maripuu laulab (edit: Räppis!) midagi rootsi keeles, viikingitest. He`s gone nuts..once again.