Priimägi Viru Keskuse laienenud raamatupoe kohta: "Nüüd jääb veel ainult loota, et lisaks ruumisuurusele ja valikusuurusele, lisanduks ka vaimusuurus".

Ja nii ongi. Vaatasin tv3 lehelt eilsete uudiste salvestust, poe avamisest siis, näidates erinevaid nurgakesi, kujundust ja kõike sellelaadset. Taaskord võis täheldada, et palju sellise raamatupoe olemusest, on tema välises pooles, kogu see kontseptsioon tundub kuidagi pealispinnaline, sügavuseta. Loodud tänapäeva tarbijale, kommertslik, tänu sellele vast isegi pisut totrat muljet jättev. Muidugi ei saa öelda, et ma ise seda poodi ei külastaks, kuid ma tunnen, et (näiteks) veinipudelid ja muu, mille kohta võib kasutada sõna "aksessuaarid", näitavad selle suunatust just nimelt teatavale tarbijaskonnale, massikultuurile, mis asutusele endale muidugi kasulik on, ja arvatavalt seda teades ja sellest lähtuvalt ka loodud on.

Siiski siiski, natuke kurb on. Kus on need Õiged raamatupoed, kus raamatud asuvad tihedalt üksteise kõrval, kus raamatulõhna tunneb tänavatele, kus sellest saab joobuda, jalutades mööda tänavaid, saatjaks trükipaberi ja kohvi lõhn. Kus ei jää isegi ruumi selleks, et riiulitelt midagi teisejärgulist leida. Nii võiks olla. Vähemalt nii tunneks ma, et see vaimusuurus oleks ruumis suuremal määral kui siis kui lilled ja kauniköitelised raamatud riiulitel justkui näituse eksponaadid asetsevad. Oluline on siiski sisu, mitte koor.