..ja tunnetada natuke kooliõhku, rääkida mõni sõna herr Viigiga ja tunda end paremini..et kõik polegi veel kadunud. Sügiseses vihmas hüpata kaasfilosoofi autole ja vestelda vähemalt keskööni - kuidagi tervendav. Kuulata-jagada muusikat, vaimustuda vanaema "kootud" asjadest ja lihtsalt olla. Sest niiviisi ei olnudki kaua olnud.
Õppekava vaadates ei tekigi enam masendustunnet, vähemalt mitte niivõrd. Kõik see näeb lõpuks ometi hoomatav välja.

Mõnel määral kurbustunne, et enam kohe-kohe Laseringis pole. Ma tean, et ma pean lahkuma, vähemalt mõneks ajaks, nii mõnelgi põhjusel, kuid siiski on veider tunne sees. Lasering on nii omaseks saanud, kõigi oma heade ja halbade külgedega, inimestega, et noh, veider on. Iga päev mõtlen sellele, aga got to move on.

Tundubki, et on tulemas selline aasta, mis muudab ja suudab. Ma loodan et suudab. Aga midagi hoopis teistsugust on ees, mingid eesmärgid ja kindlam jalgealune äkki. Ja samas tundub see kõik põnev, jälgin seda aega huviga, niisamuti nagu seda kuidas ma selles hakkama saan.

...eva tunneb, et ta hakkab suureks saama...