Hämmastaval kombel, mulle täitsa meeldib mu elu antud hetkel. Mulle meeldib see, et mul on aega teha asju, mõelda mõtteid siis ja nii palju kui ma tahan. Inspiratsioon on minuga. Loen ja saan uusi ideid, elu tähtsamad asjad ei tundu mõneks hetkeks hirmutavad, vaid hoopis kaasa kiskuvad. Sellised, nagu nad tegelikult olema peaksid. Ma olen enda baka töö ainesest lummatud, leian uusi külgi, mida ses töös vaadelda. Enda jaoks on see kõige rohkem kui avastusretk, sest ma avastan läbi selle iseenda mõtet. Endaga võib huvitav olla, mõtlen ja arutlen iseendaga, nagu skisofreenik noh. Olen enda väikeses mullis, enda kodus, enda tuhandete sallide ja raamatute sees, nagu Pamela ütleb. Kuulan muusikat, sealt saab ka ainest nii mõnekski puhuks. Ei kiirusta liiga meeletult, võtan asju vastu nii, nagu nad minuni tulevad. Jõudeaega peab olema ja varuma.

Muidugi ei tähenda see, et ahastushetked olemata on. Ma ahastan ja tugevalt, kogu hingega. Ma karjun iseendaga, iseendale, teistele, et ka teised tajuks mu tohutut hirmu ja õõva ja saamatust. Õnneks nii käitun ma viimasel ajal vähem. Sest vahepeal olen saanud julgustust, tunnet, et see, mida teen, ja see kuidas mõtlen, on isegi huvitav. Et mu mõtetel isegi võib olla kaalu, sest vahepeal ei olnud ma iseendaga enam üldse sõber. Praegugi pole, aga tunnustust on vähemalt natuke tulnud ja see aitab. Aitab et olla

Mulle meeldib lugeda Kolakowskit (näiteks), sest mulle tundub, et ta räägib minuga. Ma armastan seda kui nii juhtub. Et rohkemad ja rohkemad raamatud minuga räägiks. Selliseid pole mu elus palju olnud. See mõjub mõnusalt, niisamuti nagu viimase koos veetmised inimesega, kellega koos veetmist hakkan taas ja vast rohkem hindama kui varem.

Teie Eva