Päriselt, ma ei kujuta ette, kuidas ma kirjutan ära enda bakalaureuse töö. See tundub võimatu. Mu mõtted on viimasel ajal nii haklikud, või neid üldse pole. Inspiratsioon kaob vahepeal, kirjutada ei oska.
Kirjutan juba teist nädalat üht esseed, see on ainult üks essee! ja ma ei suuda. Muidugi, umbes nädalake tegin ma uurimistööd ses osas, sest teema on huvitav. Aga enda lauseid ei oska nüüd üldse moodustada. Olgu, ühe päevaga 3lk teksti polegi nii halb, aga see on meeletu piin, sest tekst ei voola. Voolama ta aga just peaks, tavaliselt seda ta teeb. KINNI. õudne!

Hirm on peal, ja täiesti reaalne hirm. Võiks ju täna veel 3-4 lk teksti tekitada, ja varem polnud see mingi probleem, ma tõesti ei tea. Peaks selle ära kirjutama, sest järgmine (lühiessee) juba ootab. Ja ma tahan kõik kaelast ära saada, sest nii nagu praegu, on ängistav olla. Ma arvan, et varsti vajan ma psühholoogilist abi. Ei, mis varsti? Ammu olen vajanud, aga ma ei kasuta sellist varianti, põhimõte. Lõpetamine on hirmsaim asi, mida inimesega teha saab.

Vegeteerin nüüd raamatukogus edasi ja karjun appi. Inspiratsioon, naase!