Ma leidsin endale lemmik vinegretti..see on nii hea! See on just õige vinegrett, eriti maitsekas ja palju peeti ja palju kapsast. Kummastav, et mulle selline asi meeldida saab. Aga viimasel ajal on see tõesti juba nagu suur stoori, Eva ja tema vinegrett.
Eva-Liisa naerab selle peale, samas sööb ise ka. Tegelikult, see vinegreti jutt ei ole niisama õhust võetud, mul on nimelt veres suur rauapuudus, ja peet teatavasti sisaldab viimast palju. Nii ma siis konsumeerin ja isuga.

Ilm on õues täielik müstika. Ma arvan, et sõda on alanud, täiesti reaalselt. Mina enda nina igal juhul õue ei näita, siin kodus, enda raamatute ja diivani ja patjade poolt ümbritsetuna tunnen end kaitstult. Õue ei kavatsegi kiigata. Mis siis, et mul on uus ja soe mantel. Ei kavatse! Issand, vaatasin jälle korraks aknast välja. No hirmutav on see!

Loen kodus sellist raamatut nagu "Keskaja sügis", päris huvitav asi hiliskeskaja kultuurist, kirjeldused on nagu ilukirjanduslikus raamatus, kuigi tekst on tihe ja läheb edasi siiski aeglaselt. Teine raamat, mis kõrval lebab, on "Keskaja Euroopa kultuur". Arvake, mis eksamiks ma õpin. Nüüd võib öelda, olen ma viimastel nädalatel süvitsi tegelenud juba kolme teemaga: judaism, 20 saj teadusfilosoofia ja keskaja kultuurilugu. Tunnen end taas enam-vähem haritlasena.

Söön veel vinegretti. Meeletud emotsioonid.

Eile veetsin neli tunnikest või rohkem uue filosoofi Sandriga, väga tore inimene ikkagi. Iga päev u viiekordne kirjavahetus, ja meeletud mõttelennud muusika teemadel, või ka filosoofia. Või räägime me lihtsalt väikestest tobedatest asjadest. Igal juhul inimene, kes tundub oma inimene.
Eile veetsin aega vanade sõpradega, ja oli meeletult hea. Nii õige ja oma ja hea keskkond. Nauding puhtal kujul. Sai rääkida ka, erinevaimatel teemadel. Ja me ei joonudki, oo seda ime (khm khm)

....panen nina kampsuni sisse, loen edasi. olen täna maailma eest peidus