Heitlik päev

Jah, heitlik päev ja heitlik olemine. Tujumuutus on eriti äkiline, ühel hetkel on halb siis on hea, ühel hetkel on palav siis on õõvastavalt külm, jäiselt külm, ühel hetkel on inspiratsioon siis pole midagi inspiratsiooni lähedastki. Niiviisi istusin ma täna raamatukogus. Tunne, et hakkaks nutma, samas naeran. Tunne, et võtaks ennast kokku, samas varisen laua alla. Ei julge suhelda - julgen suhelda. Ma tõesti ei tea ennast praegu. Imelik olemine, ja keskaja kultuuriloo oleks ka peaaegu läbi kukkunud, aga õnneks ei kukkunud. Kuigi mis kasu on pikast õpisklemisest kui tulemus on nigel...
Suht mõttetu.

Jah, kõik on heitlik. Juba minu õppimisvõimekus on sellist laadi. Ma suudan maksimaalselt kaks tundi järjest õppida, seda ka pidevate häiretega. Kord häirib mind mingi krõbistamine, kord ilus mees raamatukogu laua taga, kord häirib mind lihtsalt kõhutühjus või mõte, et ei, mul on vaja juuksurisse minna ja enda soengut kohendada. Kui sellised mõtted tulevad filosoofia vahele, siis on võimatu filosoofia lainel püsida või täielikult aru saada. Ei suuda vahepeal ikka üldse kontsentreeruda, kuigi püüan siiski edasi. Püüan nii, et oleks parem ja edukam ja zenim. Jälle

Hmh. Raske on olla täna. Was it something in the water..