Dead ends
Et nüüd, vahel tundub nii, et on ainult see baka jant ja midagi muud ei olegi. Et mul ongi ainult mu läpakas ja raamatud ja võimalus kirjutada. Võimalus kodus süüa ja võimalus ärgata nii hilja kui tahan. Alarmeeriv kohustus puudub ja see muudab uimaseks. Samas, ma tunnen, et enda alal olen ma palju, rohkem kui arvasin, viimase paari kuu jooksul suutnud areneda, paljuski just tänu sellele, et mul on selleks, ja enda jaoks, aega. SAMAS, vahel tunnen Laseringist puudust, eriti kui sellest rääkima juhtun. Ja häirib see, et enam ei ole ma selline muusikaguru, kes teadis plaatide ilmumiskuupäevi ja näiteks -nädala-uusi-plaate või enam ei saa ma oodata Bertuse "bussi" sõitmas Laseringi poole, mis oli alati nagu suurim kingitus. Selline ootamis-ja üllatusrõõm. SAMAS siis, viimaks, tundsin ma just seda, et ma taaskord, nüristun ära. Et ma üha enam lähenen muusikateemale ja see on hea ja uhke, kuid kaugenen kooliteemast. Sellise tühja koore tunne, sest midagi oli ikka puudu. Dead ends. Miks siis ei saa kõike korraga, ja kui, siis kuidas saaks?

Sellised küsimused täna. Arvatavalt pean baka-agoonias edasi kannatama. Jah, ma tean, nii on ju õige. Põrr