Võilille märkimisväärsed mõtted

laupäev, detsember 15, 2007

Olen hetkes, kus igapäevane Mõte, baktöö mõte on kinni, vähemalt veidi. Aga ma leian, et ma ei hakka selle pärast põdema. Loen vahepeal muid tekste, võtan vabalt, teen äkki ära eksami, mis veel tegemist vajab. Kuulan Diana Rossi, loen Foucault "Diskursuse korda" ja armastan seda 1970ndal antud loengut iga korraga aina enam. Jumaldan tema mõtte loomulikku voolu, ja seda, kuidas ta oskab nii hästi Ära Öelda seda, mis vajab ära ütlemist. Tahaks ka nii, sest viimastel päevadel oskan teha vaid suuri sõnu ja keerutada, oi, kuidas keerutada. Aga tema paneb märgi maha ja sellest saab aru, hea ülesehitus. Oo kuis jumaldan. Hea lugemise laupäev.
"Diskursus pole enam muud kui pelgalt helendus tõest, mis tema enda silmis on sündimas. Kui kõik võib viimaks võtta diskursuse kuju, kui kõike võib öelda ja diskursusega seoses võib kõnelda kõigest, siis on põhjuseks see, et kõik asjad, mis on väljendanud ja vahetanud oma tähendust, võivad naasta oma eneseteadvuse sõnatusse sisemusse. Olgu tegemist alustrajava subjekti, algupärase kogemuse või üleüldise vahenduse filosoofiaga, alati on diskursus vaid mäng."
...vaheldub
"I'm coming out, I want the world to know, gotta let it show...I'm coming....out!"
..vaheldub
"Paistab, nagu oleks tahetud kustutada kõik jäljed diskursuse tungimisest mõtte ja keele mängudesse. Meie ühiskonnale, nagu ilmselt kõigile teistelegi, ent erineval kujul ja määral, on omane sügav logofoobia, omalaadi tumm hirm nende sündmuste, nende öeldud asjade massi ees...., kogu selle diskursuse lakkamatu ja korratu sumina ees."
...vaheldub
-mandariini söömine-7th heaven-america-s next top model

edit: oi kuidas mind see tekst nüüd häirima hakkas. need laused häirivad. hakkan sellele diskursuse olemusele nüüd aina rohkem mõtlema...kas ja kuidas ma sellest aru saan. pea ausalt valutab. aga jätan selle posti alles. ja ei vaata seda, neid lauseid, mis siin ennist just lummasid ja vajasid esile tõstmist.

edit again: praeguseni saan ikkagi sellest diskursuse jandist enim aru nii, et kui tähistaja on osanud diskursusest läbi näha, siis kaotab diskursus enda reaalsuse. tähistaja, kasvõi subjekt, näeb sellest diskursuse distsiplineeritusest läbi. mis võib viia selleni, et teda mõistetakse diskursuse sees olevate inimeste poolt kui hullu v. siis haarab teda üha uus diskursus. ma nüüd rohkem ei kirjuta, päriselt. mõte leidis rahu natuke. head laupäeva