Päevad raamatukogus, mis sisaldavad endas raamatutesse tungimist, riiulite vahel hingamist, arvuti taga silmade pööritamist, väsimist, kirjutamist, kõrvaklappide toppimist arvutisse (et kuulata rebel muusikat & bangida veidrat muljet jätvalt pead), ilusa noormehe silmamist. Ma olen üsna asjalik olnud tegelikult, ja huvitavaid asju avastanud. Järjest enam raamatuid. Ja siis on see noormees, kes on pidevalt RR-is, ja kes motiveerib mind õppima. Küsite miks? Sest he´s always got that -tres serieux- look, tegeleb kindlasti millegi ääretult targaga, samal ajal kui mina mõtlen msni lülituda või pead bangida. Ja siis ma ju ei tohi, sest ma ei taha jätta halba muljet, eks. Püüan siis taas raamatusse süübida ja selline tugeval astmel boheemlus ja tarkur välja näha. Näete, motivatsioon. See toimib! Sest mõne aja pärast ma olengi taas raamatu rüpes, või kirjutan miskit, inspiratsioon on neil hetkil minuga. Ja siis inspiratsioon kaob, aga helistab Eva, kes on taas autoga raamatukogu ees, et sõita koos mõnda kõige toredamasse kohta lõunale. Gurmaanlus ja gurmaanlikud jutuajamised, kuidas teisiti. Ilu. Samas hirm. Ikkagi vähem kui 3 kuud. Ja nii. Aga ma tahaks armastada ja et mind vastu armastataks. Et oleks õnnelikuks tegev asi. Aehhh...unelen nüüd voodil kellestki teadmatust edasi.