...ja ma olen mures mõndade inimeste pärast
..ja ma olen mures enda pärast

ja ma ei tea. 3 kuud lõputöö sisse andmiseni. Õudne, samas lohutav. Sel hetkel pole enam teha muud kui sisse anda, muuta ei saa enam midagi. Annad töö sisse sellisena nagu see on. Ja siis on vabadus. Vabadus ja mind ei huvita, mida keegi arvab. Peaasi, et kaitseksin ära, ja hästi. Sest selleks ajaks, ja üldse, pole vist ühtki asja olnud, siiani elus, mille pärast ma nii fucked up oleksin olnud. Asi läheb veel hullemaks, ma tajun seda. Tajun kuidas kaugenen elust, tajun kuidas hullun, tajun kuidas normaliseerun, tajun kuidas vajan inimlikku lähedust. Tajun, kuidas mul selleks aega pole, aga teisiti ma enam ei tea. Ei tea, mis saab. Ma arvan, et hetkel võib see lähedus vaid head tuua. Keskendumisvõime ja kõik paraneks. Oleks midagi head, lähedus on nii oluline. Ja pikad vestlused. Ma tunnen vahepeal, et ma tegelen suremisega, mitte elamisega. Nii kaua kuni lõpetatud on. Ma kardan ennast sellistel hetkedel, sest ma ei tea ise ka, kes ma olen. Ei tea seda, kuidas ma käituda võin. Oskan suhelda, ei oska. Kõik vaheldub. 3 kuud. Tahan laamendada! Samas, kõik on ok. Kogu aeg peab rahulikult võtma, sest ilma ei ole võimalik kirjutada. Täna on olnud nii heitlik päev, ja sellistel päevadel ei teegi ma midagi ära. Vaid heitlen ja võitlen iseendaga. Üks, mida vaja, on see, et mind vahepeal ära kuulataks. Sest seda on vaja endast välja saada, siis on taas parem. Ooo Jumal küll, kes sa mu baktöös esined, miks see kõik nii raske on?