Kogu selle bagooniaga olen ma muutunud ümbritseva suhtes üpris ükskõikseks, ma võin inimeste arvamuse suhtes olla ükskõiksem kui ma arvata oskasin, smalltalki ma väga pidada ei viitsi/või siis väsin sellest ruttu, piinlikkust vaikuses ei tunne, vaid vaikin, empaatiavõime on vähene või ülepea (kaks võimalust). Täna suudan inimestele kaasa elades end väljendada vaid u. järgmiselt: "nojah", "ok", njaa, tõepoolest". Eile olin aga vastupidine tänasele. Üldiselt, teen ja tegutsen nagu heaks arvan, käitudes isegi perekonnaga kohati liiga teravalt. Selline väsimus ja suvalisus ja vaid omaenda silmapiir on märksõnadeks. Eile öeldi mulle, et kõnnin kadunult ringi. Üllatav. See ongi minu olevik. Häid hetki on ka, muusika teeb õnnelikuks, inimesed teevad õnnelikuks, alkohol teeb ka õnnelikuks. Seda kõike siis kui tuju on. Mida veel tahta kui loen parasjagu raamatut "The Gift of Death" (by Jacques Derrida).
Asjad, millest sügavalt puudust tunnen, on (füüsilise/vaimse) läheduse ja vabaduse tunne. Kuni maini...kuni maini...siis peab see kogu krempel valmis olema. Siis ma sõidan korraks äkki taas eemale, eemale vähemalt Tallinnast, ja isegi Tartust. Sõidaks Valka, seal on ilus loodus