See ilm muudab positiivsemaks. Kuigi elukauge tunne on endiselt. Ei oska suhelda, oskan suhelda. Kardan inimeste pilke. Iseendaga tundub olemine kõige turvalisem. Ma olen tänu bakale väga palju üksi kodus olnud, ja sellega nii harjunud, et ma isegi ei leia põhjust, miks välja minna (loe:peole). Asjalikke asju võin ajada, kõik keerleb lõputöö ümber, muu tegevus mind isegi nii väga ei köida, sest ma ei saa midagi teha nii, et oleks vaba ja rahulik olla. Ootan, kuni köidikutest vabanen. Ja ikka jääb mingi pisike hirm mind saatma, et äkki juhtub, et miskine asi jääb kahe silma vahele...ja ei saa lõpetada. Või lihtsalt ei saa lõpetada. See ei tundu ikka, endiselt, reaalne. Samas kui see on reaalne, saab hea suvi olema, väga hea. Ma tunnen, et tuleb elumuutus, just nagu pärast keskkooli lõppu. Kõik muutus, kõik suunad ja olemised. Aga kuidagi veel parem saab see tunne olema, sest mingid hägusat sorti eesmärgid on. Oo nad on. Kasvõi üks uus neist, kus leidsin, et pean ikka prantsuse keelt edasi õppima. Lugesin täna raamatukogus Derrida´d pr.keeles, ma sain aru, tahan veel paremini saada. See keel on minu keel. Ja karjääri (ma ise imestan ka, et sellist sõna kasutan) ja elukoha mõtted. Ja üleüldse, mõtlen sellest, mis on tulemas. Aga mitte Derrida "võimatu" mõttes, kus "võimatu" on alati avenir, tulemises. Ei, see tulev jõuab kohale, peab jõudma. Unenäolisus saadab mind mu päevades. Focused on myself. Ja ometigi, ei suuda ma tänases päevas teha mitte midagi sellega, mis puudutab mu Sünnitist. Raamatukogus käimine on juba vähene minu jaoks...ma olen tavaliselt seotud 24/7. Minu elu ja mu mõte.