Kirjutan justkui kohustusest endast siin teada anda. Ei taha ma enam silmitsi seista situtatsiooniga, kus kuu aega pole midagi uut suutnud genereerida. Samal ajal, on praeguses hetkes ka tõeliselt igav ja rammestav viibida, ootame targemat õhtut ja püüame kirjutamise läbi lahendust leida.
Tänases on äärmiselt unenäoline eksisteerida - hallid tänavad, kauguses krigisevad mootorid, külmus, elust eemalduvate ilmetega harvad liiklejad, millegi tumeda kogunemine pea kohale. Olen vaid kaitstud siin, veel mõneks ajaks, kuni linna kohutav raskus ka minuni küündib. Läbi aknapragude tunnetavad käed juba Seal liikuvaid õhuvoole. Keegi tungib sisse, kindlapeale. Jah, ma olen liiga palju filme vaadanud, aga nüüd pole enam teha midagi, filmilik stsenaarium muutub aina reaalsemaks. Eks võib kosutuseks ringi liikuda, keeta teed, sütitada mõned lambid, vaid selleks, et vältimatut vältida. Kodu ei jõua viimseni inimest kaitsta, niisamuti nagu ei saa seda teha sinust igati hooliv ligimene. Jääb vaid oodata, mis tunded mind järgnevatel minutitel valdavad. Võb-olla kõik hajub, võib-olla jääbki see tänast päeva saatma. Jah, tõepoolest, ootame õhtut, mil mõni tuttav mind sellest välja suudab tuua.
Senini kuulan Jääboilerit, meenutan eile olnud äärmiselt elavat kontserti & püüan end mõttes sinna tagasi viia. Viia tagasi end valgusesse, seltskonda, soojusesse, emotsiooni rikaste nägude juurde. Kõige juurde, mida siin antud hetkel pole.

Kui hea oli täna....

Lehvida kooli poole, mantlihõlmad tuules ning veider muie näol, päikesehelk lahtistel juustel

Tunda unisust psühhoanalüüsis, toetuda vaikselt seinale ja nautida suminat peas&meeltes

Vestelda meelepärane soojus mantlipõues paari kursakaaslasega, tunda plaanimata päeva isuäratavust

Näha mõningateks minutiteks Annit ning omada soovi temaga midagi enda päevas korda saata

Tunda pea samasugust suminat kui loengus akadeemilise raamatukogu vaikuses ja raamatuhõngus.

Istuda mitmete küünalde valguses ele kaasviibimisel saiakangis. Närida läbi kõige ebameeldivama teksti, kõrvalmenüüks kakao ning meeldivalt rahulik õhkkond

Istuda aknalaual, kuulatada vihma krabinat ning fade to black`i apocalyptica versioonis.

Need on hetked, mille nimel tasub olla & lasta päeval end edasi viia

mõtted 21.10 kraalis

Enne kui uksest välja astun, tahaksin öelda, et mul oli teiega Enel, Liina ja Enel kraalis väga hea olla.

Nimelt oli naljakas märgata, kuidas Eva mõni tund tagasi öeldud kuldne lause kohvikus, et mulle ei meeldi nn. pervotseda, vett vedama läks. Jõudsime siis arutluseni kurgist, moosist, igasorti söögist. Selle käigus lahkasime moosi olemust ja tõdesime Eva geniaalse idee tõttu, et moos on maailma algatajaks, moos tähendades sadade marjade poolt ühtse kommuuni loomist ja seega nendevahelist orgiat. Nii et mingi arutelu käigu lõpuks oli selge, et maailm tekkis orgia tagajärjel, no ja ka orgasmi, et mitte unustada Ele ideed. Ja kui leida veel kolmas riimuv sõna, siis organismi, mis pahatihti kippus kahe eelnevaga segi minema. Igastahes selge oli see, et Liina taldrikus olev moos oli meessoost, nagu ta ise söömingu lõpuks avastas.

Pikk arutelu käis ka kurgi teemal, mis on tõeline kurk, kas kurk või hapukurk? Millises neist kahest peitub ta enda jaoks nirvaana-laadne olemus? That`s a question indeed. Ja sel teemal võib keegi teinegi sõna võtta, sest ühtset vastust me sellele veel leidnud pole.


Huvitav, huuh? Pigem ikka ägäää :P

Siinkohal leidmas enda ohkele sobivat kirjeldust


On öö linna suigatand unne
Lööb kell kuskil kaugel pool kolm
Ei kao minust joobumustunne
Kui käin saapail päevane tolm

Kui püüdmatu nahkhiire lend....


"Jääboiler"

külaskäigud

Reedene päev-õhtu-öö möödus Ele sõbralikus kodus, kus oli tõepoolest soe, hubane ja lõbus olla. Hoolimata sellest, et me enda kõvahäälse jutuvadina ja naeruga ülejäänud asukaid võisime häirida, ei paistnud see siiski kellelegi korda minevat. Pigem suhtus perekond meie tegemistesse positiivselt ning kostitas meid nii õhtu-kui hommikusöögiga, mida kaugeltki oodata ei osanud. Ele ema oli äärmiselt tore ja aktivistlik, luges õhtul mõnuledes ajalehte ja sõitis hommikul rõõmsanäoliselt rattaga poodi. Isa meenutas mulle veidi enda isa, selline muhe papi, kes vahetevahel liialt palju social event`idel käib ja selle tagajärjel veidi ebaadekvaatselt koju jõuab. Aga muhe, täitsa muhe oli teda tudumas näha :p Ning kui mõelda, siis ma ei kahtle enam üldse, et meie kahe vanemad omavahel hästi läbi ei saaks.

Meie enda olemisest aga mäletan ma enim seda kuidas me õhtul koos Ele ja Eneliga köögilaua taga istusime, veini kõrvale limpsasime ja mõnusalt jutlesime. Hästi huvitav oli ka jälgida seda, et mida kauem istutud ja mida enam veini tarbitud, seda kaheldavama tooni jutt omandas, Eva puhul sõna otseses mõttes tooni. Ja siis jäime me uniseks. Uniselt oli põnev jälgia Ele pere-kodu, kus on riiulid, raamatud, hubased valgustused, kõik asjad omal kohal. Midagi kardinaalselt erinevat enne nähtud elamisest. Aga sellegipoolest, oli selle kõige sees mõnus muljetada ja hommikul pannkooki süüa.

Vot nõnna. Sellest sündmusest ma põhilise posti tahtsingi moodustada.

Selle kõrvalt võin veel öelda, et laupäeval käisin pisikesel shoppingul ja veidi hiljem külastasin sõpra, keda nii paar kuud polnud näinud. Mõnus oli viirukisuitsu sees istuda, kuulata Enigmat ja rääkida kõigest-kõigest-kõigest. Ja juttu jätkub kauemaks, isegi mõttega juttu. Muidu juhtun tihtipeale viibima situatsioonis, kus vestlus läheb lõpuks ikka bla-bla peale, lihtsalt selleks, et rääkida. Kuni siis ühel hetkel mõistetakse, et parem on veidikeseks tasast õhkkonda hoida ja end koguda. Aga tõepoolest, mõnus on olnud inimesi külastada. Rahulolu väljendav ohe.

tervitus

Ma ei usu end, aga ma tõepoolest võtan nõuks kirjutada, või vähemalt seda proovida.
Kõigepealt hush readers....kõik on praegu hästi tasane....hush...

Olles just vahetult tagasi jõudnud ürituselt Vaba Lava, istun pea liikumatult, nautides ennast rõõmus-kurblikkus keskkonnas. Keskkonnaks on niisiis mu tuba, mis on end niivõrd õigelt minu järgi vorminud.

Jah, võib tõdeda, et tuttavad-sõbrad ei pruugi pahatihti siiski inimese kiirelt muutuvatele emotsioonidele järele jõuda, sellest suudab aru saada vaid tema Ruum & lõpuks võib-olla ka tema ise. Näiteks kasvõi mõningad minutid tagasi, seisin köögis, vaatasin põrandat, tundsin end ilusana, tunnetasin rahu enda ümber ja selle peale hakkasid mu vanemad murelikult mõistatama, mis Eval seekord viga on. Näägu-näägu nääk. Midagi mul viga pole, aga kui nemad või ükskõik kes seda niiviisi lahkama hakkab, siis võin hetkeks tunda, et äkki ongi midagi korrast ära. Enam ei seisa ma köögis, lohistan vaid lemmikkotti enda järel ja ei tunne end nii ilusana. Tunnen vaid, et jälle on minuga midagi teisiti, jälle hakatakse mind imelikuks tituleerima. Tunnen seda vaid paariks minutiks kuni enda tuppa jõuan, enda vaikusesse suubun ja tean, et kõik on korras. Olen taaskord ilus, naudin enda tulipunast suud ja küüsi, tuksun muusikas. Meenutan Vaba Lava, kus sai enda musta mantli sees muusika taktis õõtsutud, vaadata küünlaid, juua kosutuseks teed. Ütelda tere mõningatele vanadele nägudele ja tunda end koduselt.

Eval on lihtsalt vahetud tõusud ja langused, kuid kogu selle aja vältel naudin ma keskkonda (mida kõik ei pruugi arvata). Langused tähendavad vaid seedimishetki, mõttepause, üksisilmi nurkadesse passimist. Nt. nagu eile Krista juures, mil ühispildile ei tahtnud tulla, võib-olla nautisin end sel hetkel enam diivaninurgal ja tegelikult vaatasin sisemiselt rõõmustades, kuidas sõbrad jäädvustusmomentideks kokku tulevad. Tahtsingi olla kõrvalt vaataja, samal ajal mõeldes kui kaua me kõik juba mõnusat seltskonda oleme hoidnud. Kuid kuskilt kostub taas kriise, no tule nüüd pildile, mis sul Viga on? Let me be, let me just be & ma olen varsti jälle teiega.


Nii et jah, üldiselt olen nii täna kui eile õhtul end rahulolevalt tundnud. Eile oli olla hea, sest Krista juures olla on alati hea, arvestades, et ta ise on nii soe persoon. Täna oli sama soe Hellas Hundis lõunastada, mmmmõnus ma ütlen. Ja õhtu haripunktiks oli Vabal Laval kostnud Somnambuul, mis viis kergelt deliiriumi tundesse. Veidi rohkem avarust, veidi enam pimedust tänu Somnambuulile, sõbralikkust ja kerget südat.


Aitäh.