kodurahu

..metsikult hea on koju jõuda, hoolimata sellest, et on teada jätkuvatest tegutsemistest kuskil. aga ma tõesti väärtustan kodu viimasel ajal tugevalt, siin on hea olla nii üksi kui ka kellegiga koos, aga kodus. ja loomulikult on hea olla ka mujal, kuid just tänu sellele, et kuskil eemal palju viibitud, hindan mõnd hetke enda territooriumil enam.

aehh..heaolu ohe

kui oled kas omaette või oma keskkonnas, on võimalus ka vaikida. võimalus vaikida nii, et see sobib ja et see sind otseselt välja ei lõika. seltskonnas, just suuremas, on paratamatult vajalik suhtlus ja tavaliselt on see suhtlus meelepärane, mitte aga alati. vahel lihtsalt ei jõua, on vaja end koguda, et siis jälle jõuda

puhkus on vajalik, just hetkeline

loodus on vajalik, ta annab midagi, seletamatult seletamatut Midagi, mis avitab. mitte küll alati ei ole ma loodusega nn. sina peal, üldiselt on taimede, looduspiltide ja sellise vastu pigem ükskõiksus. kuid on ka momente, kus tunned, et loodus aitab hingata ja mõtelda. mõtelda end puhtaks ja selgeks, koos meretuule, kivise ranna ja linnusaginatega. et siis jälle naasta, inimeste juurde, armastuse, hoolivuse, särasilmade sekka.

ja loomulikult on alati aitavaks inimesed, kellele korda lähed, kes sind ja sinu meeleolu märkavad, arvestavad ja on, oskavad/tahavad tihtipeale olla nii, nagu sullegi hää tundub. et märgatakse, kuidas ja kus iganes, see on väärt toimimisviis, paistab küll, et märgata on vahel raske. ma loodan ja arvan, et mina märkan piisavalt, jälgida ümbritsevat on enamgi kui huvitav ja aeganõudev


Head Ööd

orienteerumisraskused

on taas nädal sellest, mil viimati kirjutasin. kas ma ei oska kirjutada või pole mul tõesti midagi öelda või olen ma tüdinud sellest lõpmatust update`st. vastust ma ei tea. tean vaid seda, et olen taas väsinud, isegi kirjutada on väsitav. õige pea teen üle mitme päeva tutvust enda voodiga, enne veel, vaatan mõned minutid monotoonse pilguga ekraani ning püüan realiseerida enda kaduvat jõudu voodisse kukkumisele.

ma tean, et homne päev tuleb parem, homset päeva alustan ma õigesti. seda siis ärgates enda voodis, tunnetades nn. normaalset ja rahulikku hommikut, kõik see, mis täna saamata jäi. tänu sellele on hetkeline või pikem rahutus ja arusaamatus, kuidas peaks käituma. ja arusaamatus ka aja suhtes. pean pidevalt suhtlema kas kella-aja ja kalendriga enda arvutis, passima vetsu seinal ilutsevat kalendrit või küsima aja kohta mõnelt lähedal asuvalt tuttavalt. nimelt on paar päeva tartus elatud täpselt nii, et aeg on lõputus kulgemises, pole päeva-ja ööaega, pole uinumis-ja ärkamisaega, pole hommikusöögi-ja päevauinaku aega. on üks suur mull, kus kulged vastavalt vajadusele, ei arvesta teistega, sest teised tunnevad samamoodi, nagu sina. On täiesti suvalise graafiku alusel söödud õhtusööki (nt. michio kell 5 hommikul), on jalutatud enne öö-und (seda nt. kell 9 hommikul), on peetud viisakat hommikusööki wildes (nt. kell 4 päeval).

gotta get back on track

no ja loomulikult aitas mu aja mitte-tajumisele kaasa juba kolmapäeva öine-hommikune olemine filosoofidega, mis omakorda samuti kulges ühtlasel aja-joonel. Magamamineku aeg saabus u. kuue paiku hommikul ja sest vähesest unest pidi tõusma ja hakati mind entusiastlikult üles peksma juba kell 10 hommikul. Neli tundi pisut ebamäärast und, millele järgnes sama ebamäärane hommikukohv kodu-õuel ja vestlused.

gotta get back on track

siiski võib öelda aitäh inimestele (tegelikult on kõik hea olnud) ja siinkohal olen õnnelik ka selle üle, et hr T end pisut avas, enda käitumist ja üldse enda olemist. on hetki, mil on hea olla ja asju võtta ka pisut tõsisemalt.

Head Ööd
ja selle kõige taustaks jazz/hip-hopi segu Jazzmatazz...And check the flow that's unique for loungin', mellow out and just loungin'

Avastamas kui mõttetu oli eelmine post
aga noh, ma ei kustuta enda kirjutatut tavaliselt, las olla

varsti midagi mõttekamat, paremat
kuid äkki see roheline, lokkav ja pinnapealne pole ka paha? ei tea

igastahes, ei meeldi

Aerosmith mu kõrvades

Ma olen end vist välja puhanud. Vähemasti ei hirmuta mõte mingist seltskondlikust olemisest mind enam niivõrd kui vahepeal. Samas ei anna ma sellega teada, et olen valmis iga hetk kuskile välja hüppama ja action`it tegema. Ei, kindlasti mitte.

Arvatavalt kogusin ma energiat laupäeva õhtusest The Sun`ist, kus seltskond küll täielikult minu maitse järgi polnud, kuid kontserdid mõjuvad alati hästi. Samuti aitab mind kallite inimestega koos olemine, kellest nõus olen siin avalikustama Anni.

Ning eile oli enamgi kui vajalik suvilasse põgeneda, kõige eest. Suutsin enda ratta kuurisügavustest üles kaevata ja ausalt, pole end kaua nii hästi tundnud kui neil tundidel ratta seljas. Esiteks, tundsin end ilusana, teiseks, olin mõnusas suve-meeleolus ja rattaga puudest ja majadest mööda vuhisedes oli tõeliselt võimas tunne. Hämmastav, minu pisike. Jah, suvilas oli ka muid häid hetki, nt. nagu päike läbi kevadvihma, armastavad inimesed, kollases valguses ja puumaja soojuses lõunauinaku võtmine, käte ja varvaste liigutamine murul, jah, taaskord, ei midagi muud kui VÕIMAS oli see tunne. Väikesed detailid, mis vahel nii palju annavad.

Seda kõike meenutades löövad silmad särama, kuid ma ei tea, kõik on nii muutlik (..kõik ju muutub,sest et peabki muutuma..). Hetkel jällegi on olemine ebamäärane, vaatab, mida lähipäevad toovad. Jään Tartut ootama.