Ok, mina ei oska kirjutada
Ma enam ei oska. Juba mõnd aega pole osanud, pole olnud rahul. Mis mõtet on kirjutada juhtumistest või emotsioonidest või Tunnetest, ma ei saa aru. Ma lihtsalt leian, et need pole kellelegi niiviisi vajalikud.

Tegelikult, oleks ju tore kirjutada midagi, mingi märksõna, siis kui midagi eriti grandioosset või eriti masendavat on hetk tagasi juhtunud. Aga ma satun niivõrd harva arvuti juurde, veel harvem õigetel hetkedel, et pärast kaotab asi enda aktuaalsuse.

Deemet küll

Ja tegelikult mulle ju meeldib kirjutada. Kirjutada mitte millestki. Kirjutada mitte millestki ja tühjusse.
Ma nüüd mõnd aega mõtlen, milline peaks üks blog olema või kas seda üldse vaja on. Endale ausalt öeldes oleks vaja, sest täiesti kummastav on lugeda millestki, mis juhtus ütleme aastal 2004. Ömming-ämming

Atsihh

stressan

Ja ka mina sessis ja nohus ja uimasuses lohisen mööda korterit
Paar tundi ja 130 lk, paar tundi ja üks raamat loetud, jah, nii see läheb. Nii see läheb kui on sess ja töö koos, ja üldse, kõike peab arvestama. Õnneks olen ettenägelikult pea terve järgmise nädala töölt vabaks teinud, sest muidu ma läheks ju hulluks :p

Aga jah, kui muidu minu jaoks on täiesti müstiline mõelda, et ah, üks õhtupoolik ja paarsada lehte, siis praegu tundub see maht igati mõistlik. Nagu nii peakski olema, sest säärane sessile omane uruloomaks muutumine on loomulik, kõigil on stressav sess.

ja siis polegi vaja midagi grandioosset iga õhtu korraldada, sest keegi ei korralda. kõik on jumala vagusi ja omadega. wittgensteinide ja baudelaire`ide ja fregede ja saksa filosoofiate ja lõbusate tõlgete ja kapsaussidega

kapsaussidega on kõige lõbusam olla. sest siis saab ühel hetkel teatada: "Kapsauss!" te näete, see on kapsastumine, mis protsessis on. protsessis olema - jumalast grammatiliselt vale väljend, vist. a mind ei noki see praegu mitte üks raas.

nina nokin hoopis. siis olen arutlevam ja filosofeerivam
kui olen lakke sülitamise faasis, olen ka filosofeeriv. filosofeerin selle üle, et millal peaks püsti tõusma ja Panema hakkama. ja siis avastan, et ma olen lakke sülitanud juba tund või rohkem.

järgneb paanika. ja valvel olek. läks!

tere, mu mustade ilmade masendus, ja müstika ja totrus, kõik korraga.

Jah, Head Uut!

Kuigi ma vaid pisut enne seda faking tähtsat päeva, kus ju alati peab midagi grandioosset tegema (njahnjahnjahhh), olin kergelt masendund, et mul kindlat plaani polegi, tuli sellest ebakindlusest siiski üks eriti hea plaan. Võib-olla üks pisike asi/isik jäi puudu, aga muidu. Proosit!, mis muud. Head inimesed olid mu ümber, need, kellega möödunud aastal palju koos rahmeldatud sai. Ja see oli täiesti ootamatu ja täiesti positiivne.
Ja mulle meeldis pervertide kogunemine ühes korteris, ja mulle meeldisid kerged ahistushetked, ja mulle meeldis üks pisike korter/tuba ja sealne rõõm ja mulle meeldis saiakas ja "vaiki kui võid" (ma ei tea miks see meelde jäi) ja mulle meeldisid need silmapaarid, mida tol õhtul-ööl näha sai. Õigemini juba ka sellele eelneval ööl.

Nämm