Täna ma armastan teid kõiki!

....mul on nii head inimesed ümber. Aitäh teile praegu ja edaspidi....

ja on päike ja on ilu ja värvid. moosisaia maitseline pühapäev

Niinii. Eva elu keeb.
Esiteks ühe päeva jooksul rääkida Bibi kahe mehega, ühega korraks tööl olles kui sai punastades talle plaat müüdud. Ma tundsin ennast ametlikult totralt. Ja teiseks, öösel või siis hommikul Levikas, kui noormees Mikk lambist minu kõrvale vajus ja juttu hakkas rääkima. Mul oli u et...mm...Pruutide päev? Müstika. Aga jaa kui mõni päev tagasi esinemisel kujutas Mikk endast äärmiselt korralikku ja vaoshoitud esinejat (niiviisi vaheldusena), siis Levikas pidin ma loomulikult ka mainima, et nüüd ei näe sa üldse nii paipoiss välja. Ega ei näinud küll, nati karvane oli :p

Aga tegelikult oli eile lihtsalt väga tore. Kõigepealt siis tuule tiibadesse andmiseks 11h tööpäeva - täiesti normaalne ju. Aga kassa tegin õigesti ja rõõm oli südames, et võib edasi elada. Siis kihutasin linna poole ja sain kokku ühe toreda töökaaslasega, taaskord. Ja ulmelahe oli. Kella 10-5.00 linnas ringi patseerida, juua, suitsetada, rääkida palju ja palju. Ja kella edasi liikumine ununes vahepeal üldse. Seda täheldas kasvõi fakt, et kui koju jõudsin, mõtlesin, et hakkaks tv-d vaatama. Aga jaa, ma päris hästi ei saanud aru, et tegelt on varahommik. Hästi hea emotsioon, hästi hea inimene. Intrigeeriv võiks isegi öelda ;)


Nõnda nõnda. Uude päeva häid asju edasi avastama või otsima. Täna on plaane mustmiljon, homme niisamuti, laupäeval peaks ju jõudma tööle, või siis pühapäeval. Aga vahepeale jääb nii palju aktsiooni. Ma nüüd ei teagi :)

Brides in Bloom oli vägev. Spontaanne minek, viimased päevad üldse on olnud spontaansed. Kõik minekud, kõik tegemised ja mõtted on olnud spontaanset laadi. Pruutidele jõudsime seega nii, et 22.30 istusime veel mõnusalt patrickus, 22.40 panime mõne asja minu poole ja 22.55 jõudsime taksoga rock cafe ukse ette. Sees oli rummi koolaga ja muud paska, tuju oli üleval, naer oli näol.

Sisenesin rock cafesse, nagu ka neljapäeval, aga laupäeval oli rc rohkem omanäoline. Rohkem massi, rohkem rokki, ja Eva tundis ennast taas nagu kala vees. Millegipärast tekitab rc mus alati tunde või ihaluse vabaduse järgi. Tahan olla nii nagu tahan ja teha asju, mida tahan, kellega tahan. Juba teist õhtut tõmbasin kallile inimesele vee peale, sest et mul oli vaja välja elada ja olla Halb.
Masendav mõnes mõttes, kas pole?

Eelmine õhtu niisiis kolasin ringi rockstarsis ja levikas ja nii. Ja polnud ka nii nagu üks suhte inimene peaks olema. Mul polnud halb ega midagi siis, et nii käitusin. Suudlesin vale inimest, hingasin vale inimesega. The devil was out.

Ja kunagi pühapäeval mõtlesin ma, kuidas nii on juhtunud. Või mis mõtted on mu peas, et ma käitun nii nagu ma seda teinud olin või ...

Ja siis tõi üks mu sõps mu poole laused filmist "Libahundi needus":
"Hunt on vaba!"
"Teeb mis tahab!"
"Armastab ja vihkab keda tahab!"

...oo õõv.

Teadsin, et pean mingi minut enda inimest nägema, ja ma ei suutnud sellele mõeldagi. Kuni ma lambist mingi aja kokku leppisin. Ta oli vihane ja monotoonse pilguga, ükskõikne, täiesti õigustatult. Mina lihtsalt olin, püüdsin olla võimalikult positiivne. Sõitsime ringi, üks hetk oli ta nõus kohvi jooma. Rääkisime, rääkisime sellest, et ma olen enim segaduses noor neiu. Et mul on vaja mõtlemisaega jne..

Ja tema...ta on lihtsalt super. Ta annab mulle seda aega, hoolib edasi ja ootab kui vaja mõnd aega. Musi, selline hooliv musi minu poole ja nüüd...
mõtlemisaeg

Täitsa metsas, kas pole? Mina olen endiselt metsas.
Tere uus nädal!

Amm. Alustame sellest, et ma olen alla käinud.Kirjutada ka enam ei oska, varsti tunduvad liitlaused ka võimatud. Võimatu on moodustada võimalikke lauseid, millest võiks keegi aru ka saada. Näete, võimatu ju?

Aga jah. Kaks magamata ööd, kaks öist vaatamist ja joomist. Kõige huvitavam on kui avastad et oled seisundis, kus kogu maailm on seisma jäänud, lihtsalt jõuad uksest sisse ja kulged mööda pimedat korterit, nii et on tunne, et sa oled väjla lõigatud kõigest. Tunne, et midagi rohkem enam polegi. Kunagi. Ainult muusika üürgab nagu alati, seega midagi nagu oleks. Ja siis lähed magama kui suudad. Ja on hommik ja Laseringi punapunase t-särgi otsimine. Tuleb alatine küsimus: where the hell are my pants? Noh, poole tunnise otsimise peale äkki ka leiab. Ja edasi kulged uduselt mööda tänavaid, kõik on hall - maailm on hommikuti hall, inimesed ja valgusfoorid ja kriiskavad reklaamplakatid on isegi hommikuti hallid. Ise olen ka hall kuni jõuan värvivärvilise Laseringi rüppe. Liiga palju värvi äkki. Ja mingi aktsioon. Täna ma aga magan tööl. Õnneks on siin piisavalt "entusiastlikult" ja muhedalt haigutav kaastöötaja ka kõrval. See on hea. Ma olen sama nõme kui tema praegu.

Ja õhtul on uni. Ja äkki kunagi ka sellest monotoonsest olekust välja tulek. kes teab...

nägemist