Oi. Oioi kui kaua vaikust bloggis, vähemalt minu kohta.
Aga mul ei olnud midagi niiviisi öelda. Kõik kulges/kulgeb ühtlaselt, ja ei tulegi mõtet või vajadust üksikuid noppeid kirja panna. Kuni siis tuli. Nüüd praegu

Tahtsin välja kirjutada seda kui hea on olnud aega veeta seltskonnas, kus ennast tavapäraselt pole harjunud leidma. Millegipärast aga suutsin sel nädalal seal Olla ja hingata kolmel õhtul järjest, ja see oli nii õdus ja õige. Inimesed on mõnusad enda mõnusal moel, pole liigset laaberdamist ega joomist, õigemini jäävad need teisejärguliseks. Olulisem on hästi lähedane koosviibimine, vestlused ja soojus keset talve. Uute nägudes sees on ka vanu, kes teevad meele sama heaks, sest kuigi tead, avastad uuesti ja veelkord, et need näod on ikka olemas. Just nimelt see teadmine, et pärast tööpäeva Viru keskuses liigud, lumi jalge all krudisemas, suits näpus, mööda vaikseks jäänud tänavaid mingi hea asja poole. Veel parem on kui täheldad seda lume krudisemist hea sõbraga, lihtsalt mõtled, et nii ongi.

Veel enam meeldib mulle see, et inimesed saavad aru kui mul on väsimus (mis mul talvel tihtipeale on), ja ma iga õhtu hommikuni ei jõua olla. Positiivne. Et saadakse aru ja ei hakata mingi jonnima, et -miks nii ja ei lähe sa kuhugi- ....
Nii on mahtunud kuskile ka päevatunde, kus raamatukogus rahulikult lugeda saab, ükskõik mida, aga peaasi et lugeda. Sest ma pean taaskord lähemale tulema kirjandusele, kirjanduse lõhnale - teisiti pole eesmärgid katsutavad.

Ja kui aus olla, nüüd päris aus, siis talv on ikka üks üsna depressiivne aeg. Kes teab, kas lihtsalt seepärast, et on talv või mängivad ka mõningad inimsuhted selles ikka veel rolli. On hästi palju emotsioone, pea igas päevas, nii erinevaid kui kujutada oskab. Hästi suurel osal ajast pole ma tegelikult liialt positiivne, seega hindangi neid hetki ja neid inimesi, kes mus selle positiivsuse natukeseks oskavad üles leida. Ja töökaaslasi, kes töö aina enam nauditavaks muudavad, ka kõige hallimatel päevadel.

Millised olid Eva reede-laupäev?

Reedel oli Eva kolmeni tööl, mingi hea töö-biit oli isegi siis, aga ei oo ei, mind ootas midagi intrigeerivamat. Ehk siis jätkus õhtu armastet kohas, rahvusraamatukogus. Kätte on jõudnud sess, metsikud eksamid ja esseed, kus nii mõnelgi hetkel võib end avastada kadununa paberitesse. Tüüpiline plaan on järgmine: raamatukogu - asjade otsimine - raamaturiiulite vahel istumine ja hingamine (mis mulle meeldib). See otsimise aeg iseenesest ongi põnevaim, mu meelest. Leiad igast kirjandust, aga siis peab sellega midagi peale hakkama. Ehk siis edasine kulg: sirvid lõppematuid lehekülgi, infot on ilmselgelt liiga palju, sest tahaks kõike ja kohe ja korraga - rahuned maha - kogud materjali kokku ja lähed koju.

Kodus loed ja loed ja siis loed veel nii et kõik tundub olevat selgemast selgem - sissejuhatuse kirjutamine on Kõige Raskem Asi, sest ma vihkan tüüpilisi sissejuhatusi. Asi peab ikka originaalne olema, eksole. Jõuad esimesest komistuskivist üle, siis jutt jookseb nii et (ma ei teagi) - ja siis tuleb järgmine blokk (ja see on saatuslik blokk) - jutt nagu jäigi kinni ja kõik oleks öeldud, aga maht pole veel üldse täis - järgneb häma ridade vahele, et paarkümmend tähemärki juurde saada - mõtled, et JAMA on. Ja siis peab puhkama. Puhkad ja sööd, tegelikult kogu aeg kui kirjutad närid midagi. Vaatad kõige tobedamaid saateid, telekas on sõber neil hetkedel. Teed nii palju kõrvalisi asju kui võimalik, ja siis tuleb essee ühel hetkel jälle meelde. Puhkusega on juurde tekkinud isegi paar huvitavamat sorti ideed, paned need teksti. Jääb vaid lõpp kirjutada, seda teed hommikul.

Aga kõige haigem on see, et kell 20.00 avastad, et pole terve päev ööriietest väljunud, õhku hinganud ega midagi. Hingad ainult trükimusta sisse, lihtsalt lohisedes mööda korterit. Kell on 23.30 ja sa oled endiselt uneriietes, tekkide sees, silmad punased, nägu hall. Nii võibki väga kergelt veeta poolteist päeva, kus sa sotsiaal-loomana absoluutselt ei eksisteeri. Aga tark tunne on see-eest.

Hip hip hooray, sess...või siis stress

Aga minu aastavahetuses, ses ajas üldisemalt, oli armastust ja ilusaid silmavaateid ja soojust, mis on nii soe, aga hetkekski pole palav, vaid on just nii, nagu olema peab. Ja oli suurt tünni kesk õue ja auravat vett ja šampanjat, oli sauna ja spa-protseduure. Sai tunda, et on tõeline puhkus koos nende kõige kõige Õigemate inimestega koos, hetkeks maha istudes tunne, et keha ja vaimu vahel valitseb tõesti harmoonia. Ma arvan, et nii peabki, ja see, mida mina tundsin, on just See, mida see harmoonia endast kujutama peab. Ja oli jalutamist Saaremaa looduses, ja Püha kirikut ja ikka veel soojust. Mõnusaid istumisi pubides, veini ja koorelikööri, teed ja parimaid toite.

Ja oli selliseid vestlusi ja selliseid meenutamisi, mida ma ei unusta tõesti kunagi. Sest niiviisi koos olles ei saa inimesed enam üksteise jaoks vähimalgi määral kauged olla. Filosoofiat ja arvamuste vahetamist, piltide vaatamist ja naeru, lollakat tantsu ja laulu saunalinades ja laval või pidulikes riietes kuskil toas. Nii palju SAUNA, et annab olla. Ma olen kolmekordselt puhas.

Ja ei tohi unustada tinavalamist ja graatsilist naist või kotkast või hoopiski elupuud, mis sellest kõigest välja tuli. Ja lõket õues, mis toob juba teist päeva tunde, et meil pole mitte talve-aeg, vaid eile oli jaaniöö.