Nüüd, tänases öös, kell 1, mõtlesin ma vist häguselt-selgemalt välja enda bak töö teema, ja see praegu toob mingit seletamatut rõõmujoovastust, sest ma nagu teaks, millest kirjutada, ja seda oleks nii palju (vähemalt see tundub nii), et peakski ruttu vihtuma hakkama. Aga ma ikka hoian end natuke tagasi, sest see on äkk-mõte, mis on minu peas keerelnud tegelikult juba mõnd aega. aga ma pole mõelnud, et see võibki olla The Subject. Appi! Lugesin uuesti läbi enda üht esseed, ja seal peitusid jälle natuke need mõtted, ja siis ühel hetkel - lambike lõi põlema (vähemalt säriseb kahtlaselt, sest enne oli ta päris kustus).

Ja nüüd mul on selline Tunne sees, selline Tunne, et ohh kuidas tahaks maailmale asju öelda, läbi enda töö, aga ma parem rahunen maha. Magan ja nii. Sest ega midagi struktuuri-lähedast ma praegu küll kirjutada ei suudaks. Või teekski enda töö ka sellise meelevaldsena, ja emotsioonidest lähtuvana (selline ma juba kord olen tegelikult). Ma ei tea ma ei tea ma ei tea.

Oioioi.

Eva elu viimasel ajal...
noh.
esiteks, ma nutan vähemalt ülepäeva korra. lihtsalt niisama. sest nutta on ju tore. ei ole või?

ma olen täielikus filosoofia lõpetamise agoonias. ma tunnen, et ma ei oska enam kirjutada. lihtsalt, ma ei tea, kes see oli, kes kirjutas niivõrd paljusid pikki asju veel aasta tagasi..ma ei tea, kuhu ta kadunud on. praeguses ajas ma lihtsalt ei suuda...olgu selle mõjutuseks siis töö või eraelu või teab mis tundmatu-alateadvuslik asi. aga ma tean, et ma pean. ja ma hakkangi kirjutama. kirjutangi paska, vahet ju pole. mis siis, et mulle pole kunagi meeldinud kirjutada asju, millega ma rahul pole. aga ses kevades ja suves nii vist peab. teha teha teha! (PS! MUL ON VAJA LÄPAKAT)

sest kui ma lõpuks teen, ja teen Ära, siis ma teengi kõigile ära. ja tegelikult vabanen väga pikka aega kestnud stressist. lähen ajakirjanduskursusele. kirjutan ajalehtedesse, vähemalt püüan kuskil miskit sellist. plaadiarvustused? jaa jaa jaa. midagi muud? jaa jaa jaa. reisimine? jah!! ma olen liiga kaua tahtnud reisida. nii et eesmärke, miks see filosoofia jant lõpule viia, on küll ja enamgi veel. täiesti uue lehekülje pööramine tuleb siis. can hardly wait...

Aga kevad on käes! Lühikesed pluusid, sensuaalsed õlapaelad, lillekesed pluusil ja muru sees, kevade õhk...vot seda on. see aitab püsida vee peal. ma ütlen, kui oleks talv ja ma oleks sellises seisus, siis ma ei tea ausalt ka, mis saaks. aga praegu saan ma iga sekund päikesesse põgeneda, lugeda midagi kuskil...sõita rattaga ja koguda marrastusi, mõelda lihtsaid ja ilusaid mõtteid, mis kunagi ka vast tõeks saavad..

..ja unes näen ma ikka veel Sind... selline on elu PUNKT

Kirjutan bloggi. Ma ei tea, hullult mõttetu on olla viimasel ajal. Nagu niivõrd mõttetu, et ma ei saa aru, miks ma üldse hommikul voodist tõusen. Kõik on lihtsalt kuidagi apaatseks jättev, monotoonne pilk tekib tihtipeale näole, ja inimesed küsivad jälle, et kus ma olen. Ma ausalt ka ei tea. Aga ma lihtsalt ei leia, et mul on midagi, mille pärast meeletult rõõmutseda. Eraelu on selline nagu ta on, kooliga ei suuda ma juba mõnd aega midagi teha, töö väsitab vahel nii, et kaob mõte midagi ka seal teha...mis siis järele jääb? Peaaegu nagu ei jäägi midagi. Kui ma ainult suudaksin tõrjuda endast võimalikult palju halbu emotsioone, peaksin ma turbomeetodil õppima hakkama, sest äkki vähemalt sellega suudan ma midagi ära teha. Aga ma olen nii katki, et ma ei tea, kuidas midagi üldse toimida saaks. Täielik ahastuse hommik on täna, ja ma ei tea, kuidas ma sellest kõigest välja saan.

Midagi peab muutma elus. Mingi eesmärk peab jälle olema, mingi tahe peab tulema. Ja see, mida ma enim sooviksin - sisemine rahu. See on nii kadunud, et on kadunud. Ja muidugi kõige selle osas ei aita kaasa kui mõni inimene käitub nagu täielik värdjas, see jätab õhku ainult küsimusi ja tunde, et mitte kedagi ei saa usaldada. Ja nii ongi, lõpuks peab ikka kõike ise tegema ja endale lootma. Ja ainult endale. Aga kahjuks olen ma sotsiaalne loom