Et on Lasering jälle. Linn, niivõrd ahistav. Läksin õue lõunat sööma, Tammsaare park, mis vahel, piisavalt kaua linnas viibides, tundub isegi mingi vabastava kohana, mõjub niivõrd totralt, nagu ta peakski mõjuma. Inimesed, kelle jaoks on väline niivõrd tähtis, kes sätivad enda soengut seitse korda päevas, jalutavad õue, ja esimese kahe sekundiga on nende soeng rikutud. Paanikahetk

Mis juttu ma ajan? Noh. Ühesõnaga mulle meeldis Viljandi vaimsus, ja see suvalisus pohhuism ja minna laskmine, mis tõi parimaid emotsioone. Järv ja paat, ilusad inimesed ja ilusad silmad, jook, mis oli taustmuusika Muusika kõrval. Jutuajamised, hilisõhtused jahedad õues istumised, tantsimine, kitarr. Võimatu kirjeldada vabadust, millesse nii harva satub. Folk oli parem kui arvata oskas. Ja nüüd on väsimust palju. Aga even so, tahaksin ma ikkagi istuda veel Seal murul, lasta silmad looja, tunnetada soojust, mis on seal isegi siis kui õues valitseb sügisene ilm. Ja isegi siis kui pesta ei saaks veel 3-4-5 päeva. It doesn`t matter. Ausalt öeldes, ma ei teagi, mis loeb. Ainult see, mis siin on, tundub praegu nii vale. Peaks tuleval puhkusenädalal tagasi Viljandisse minema.

Ja tegelikult on Lasering ka ikkagi hea. Sest kõik hoolivad su enesetundest ja asjadest. Oma rahvas, ja ma hindan neid. Aga vahel on hoolimist liiga palju ka. Kui mul on halb, las mul siis olla halb. Ja las ma siis olla selline nagu ma olen. Varsti teen jälle tobedaid liigutusi kõhuga ja viin kõik piinlikku olukorda. Pärast puhkust.

Ja Joosep Maripuu laulab (edit: Räppis!) midagi rootsi keeles, viikingitest. He`s gone nuts..once again.

Ma olen ikka veel katki

masendav, ah?

muidugi muidu on mõnus. suvi ja täna on päike taevas. ja terve folk on minu ja ma ihalen sealseid hetki, mis võivad mõnususeks ja seksuseks osutuda. aga jaa. mul on muutust vaja. mul on vaja ruttttu see koolijant ära teha. siis saab Elada. ja mul on vaja emotsioone ja vabaduse tunnet ja liblikaid ja noh. asju mida pole vähem või kauem olnud. aitäh

Tere!
Ootame sind ettelaulmisele 17. augustil kell 14 Eesti Televisiooni
Gonsiori 27, Tallinn
Esitada tuleb üks laul a capella
Vali laul, mis sind kõige rohkem ja kõige paremini näitab, mõtle, kuidas seda esitada, et kohe algusest oleks kõik paigas, sest laulda saad reeglina vaid ca 1-1,5 minutit.
Vajadusel võib žürii küsida ka teist laulu, ole sellekski valmis
Ole valmis vastama väga erinevatele küsimustele
Tea, et seda kõike me ka salvestame, seega laulule vastav riietus, soeng ja make up on samuti olulised

Sinu grupis on 20 lauljat, teie aeg 14-15:00
Mis siis muud kui KAKS TAKTI ETTE!


ehk siis ou mai gaaaad! ma arvasin, et mulle ei kirjutata vastu. ja ma tean, et see kiri tuleb väga paljude inimeste postkasti ja see ei näita veel peaaegu midagi. aga ikkagi. ma pole kunagi julgenud kuskile suuremalt laulma minna, televisiooni eriti. ja nüüd see vist toimubki. ma actually laulan seal ja keegi võib actually leida, et ma laulan faking hästi. ja see toob mingi segadusse ajava tunde, samas paanilise, samas hea. ei, mul pole halb. ma tõesti loodan, et hinnatakse omapärast häält ja seda Tunnet, mis mu sees on. nii et parem hoidke pöidlaid! ma tean, et ma ise hoian

Priimägi Viru Keskuse laienenud raamatupoe kohta: "Nüüd jääb veel ainult loota, et lisaks ruumisuurusele ja valikusuurusele, lisanduks ka vaimusuurus".

Ja nii ongi. Vaatasin tv3 lehelt eilsete uudiste salvestust, poe avamisest siis, näidates erinevaid nurgakesi, kujundust ja kõike sellelaadset. Taaskord võis täheldada, et palju sellise raamatupoe olemusest, on tema välises pooles, kogu see kontseptsioon tundub kuidagi pealispinnaline, sügavuseta. Loodud tänapäeva tarbijale, kommertslik, tänu sellele vast isegi pisut totrat muljet jättev. Muidugi ei saa öelda, et ma ise seda poodi ei külastaks, kuid ma tunnen, et (näiteks) veinipudelid ja muu, mille kohta võib kasutada sõna "aksessuaarid", näitavad selle suunatust just nimelt teatavale tarbijaskonnale, massikultuurile, mis asutusele endale muidugi kasulik on, ja arvatavalt seda teades ja sellest lähtuvalt ka loodud on.

Siiski siiski, natuke kurb on. Kus on need Õiged raamatupoed, kus raamatud asuvad tihedalt üksteise kõrval, kus raamatulõhna tunneb tänavatele, kus sellest saab joobuda, jalutades mööda tänavaid, saatjaks trükipaberi ja kohvi lõhn. Kus ei jää isegi ruumi selleks, et riiulitelt midagi teisejärgulist leida. Nii võiks olla. Vähemalt nii tunneks ma, et see vaimusuurus oleks ruumis suuremal määral kui siis kui lilled ja kauniköitelised raamatud riiulitel justkui näituse eksponaadid asetsevad. Oluline on siiski sisu, mitte koor.