Elu. Elu võib elada niivõrd erinevalt, ja parem on, kui oskame elada kuidagi omamoodi, mitte (täpselt) nii, nagu seda ühiskond meilt nõuab. Omal viisil on huvitavam, ei pea sobituma niivõrd mingisse kindlasse mustrisse, vaid saab olla mustrite segu. Segud on head. ETV-st näidatakse täna järjekordset dokk-kaadrit, nagu neid ikka kõiksugustelt kanalitelt viimasel ajal tuleb. Dokk-kaadris on siis selline elu, kus on kaks ema ja isa - ehk lesbilise suhte all kasvav laps. Ma isegi ei vaevu seda vaatama, sest minu jaoks see pole probleem, või mingi tulipunkt, mida peaks kuidagi eriliselt (alalõpmata) esile tõstma. Tavaliste inimeste elu, ja mind tõesti häirib, et seda dokk-kaadrina (kui mingi probleemina, alert-ina, millegi sellisena) näidatakse. Arvatavalt on saade selline, mis tahab tõsta inimeste sallivust ja arusaama, et on igal moel elavaid inimesi, aga sellegipoolest, lõpp-tulemusena näidatakse neid inimesi ikkagi veidrikena. Kuidagi üldse mitte sobiv. Kujutan ette kuidas sajad inimesed vaatavad seda suud ammuli, et oioioi, nii ikka ei tohiks, ja jumal tänatud, et meie elame enda rahulikku, turvalist, Normaalset elu, meie laps ei kasva mingiks geiks.

Tundub, et kui vahel täiesti eesmärgistatult minna raamatukokku või niisama natuke Asjaga tegeleda, siis tegeleb ka. Ja täiesti intensiivselt ja rahule jäädavalt. Täna veetsin RR-is 5 tundi, millest 4 oli hea ja sujuv töö tegemine. Ei võtnud isegi mõttesse mõnd muud plaani, vaid raamatukogu. Teadsin, et mul on aega terve päev, mis tähendas, et : "võta oma aeg, kirjuta, loe, maga laua peal, joo teed, kirjuta". Aega on, on põhiline mõte. Ainus mõte, mida ligi ei tohi lasta, on see, et aega on lõpmatult. Siis variseb kõik jälle koost, sest enne kui märkad, oled juba kuskil tänaval lulli löömas, ja nii jõuab kohale õhtu ja mõte: APPI, ma pole jälle midagi teinud

Et tuleb minna ja kasvõi natuke teha. Peaasi, et iga päev midagi. Ja nii ma püüan mõelda ja elada. Äkki see aitab.
Õhtul saab aga rahulikult rahulikku õhtut veeta, kus vaatab tobedaid sarju või veedab aega inimeste keskel. On aega lihtsamate mõtete mõtlemiseks või rohelise tee ekstrakti tarbimiseks (vaimustus!) või üldsegi, endaga tegelemiseks. Mitte, et kool ei tähenda endaga tegelemist. Kõik enda nimel, et oleks üks hetk parem enesetunne ja parem päev.

Oh happy day...oh oh oh...laulab Aretha

Hr Ashcroft laulab:
...music is power

..music is the mantra
unwinding your head
music is the question
to things unsaid

või siis you said its time to cry the past away
cry til the morning
I've cried like I never before


Kõik need sõnad käivad mu elu kohta praegusel ajal. Ongi muusika, järele mõtlemise aeg, ilusad hommikud, kus tantsib Aretha järgi. Selline taastusravikeskus on Tartu. Kuigi ma tunnen, et ma pole ikka veel terve. Sel aastal on kõik asjad kokku jooksnud, ei jõua vahel isegi mõelda või aru saada. Lihtsalt elad ja nutad-naerad vaheldumisi. Emotsioonid on mu passioon, isegi et neid vahel liialt on. Teisiti ma ei oska.
Aga Tartus ma pole kordagi nutnud, seegi hea (naer). Siin tundub kõik nii pingevaba lihtsalt, päike tuleb vähemalt korra päevas välja, andes voli voodis unelemisele või hulkumisele mööda Tartu tänavaid-kohvikuid, sõpradega. Tartu lihtsalt on rahulikuma vaimsusega linn, see peegeldub ka inimeste nägudelt. Ka siit, Jaani kiriku esisest korterist, aknast välja vaadates, paistavad inimesed nii ilusti "kätte", hea on vaadata Tartut.

Vahepeal peab aga Tallinna tulema, ja ma loodan, et Tartu aitab mul ka Tallinnas heameelsust hoida. Peab minema arsti juurde, esiteks. Üleeile põhimõtteliselt kukkusin enda korteris siin kokku, mitte millestki. Päris õõvastav oli. Tuleb pöörata rohkem tähelepanu tervisele ja vähem tähelepanu pingetele või kõigele, mida peaks ära tegema.

Nii on. Ei oskagi rohkem hetkel kirjutada, või kuidagi süngeks läheks see postitus, millisena ta tegelikult mõeldud pole, sest siin on hea. Lähen nüüd hilist hommikusööki haarama. Näeb Tallinnas

..ja tunnetada natuke kooliõhku, rääkida mõni sõna herr Viigiga ja tunda end paremini..et kõik polegi veel kadunud. Sügiseses vihmas hüpata kaasfilosoofi autole ja vestelda vähemalt keskööni - kuidagi tervendav. Kuulata-jagada muusikat, vaimustuda vanaema "kootud" asjadest ja lihtsalt olla. Sest niiviisi ei olnudki kaua olnud.
Õppekava vaadates ei tekigi enam masendustunnet, vähemalt mitte niivõrd. Kõik see näeb lõpuks ometi hoomatav välja.

Mõnel määral kurbustunne, et enam kohe-kohe Laseringis pole. Ma tean, et ma pean lahkuma, vähemalt mõneks ajaks, nii mõnelgi põhjusel, kuid siiski on veider tunne sees. Lasering on nii omaseks saanud, kõigi oma heade ja halbade külgedega, inimestega, et noh, veider on. Iga päev mõtlen sellele, aga got to move on.

Tundubki, et on tulemas selline aasta, mis muudab ja suudab. Ma loodan et suudab. Aga midagi hoopis teistsugust on ees, mingid eesmärgid ja kindlam jalgealune äkki. Ja samas tundub see kõik põnev, jälgin seda aega huviga, niisamuti nagu seda kuidas ma selles hakkama saan.

...eva tunneb, et ta hakkab suureks saama...