Whenever I–m down I call on you my friend...call on you my friend

They only want you when you're seventeen, when you're 21 you're no fun

sellised laulusõnad siis tänases päevas. esimene on groove armada, teine ladytron. ladytron on siis see koosseis, mis viljeleb nn. electroclash'i. ja gaad, ma armastan seda sõna...ElectroCLASH! elektrooniline muusika, kus on palju kasutatud sellist toorest elektroonikat, süntesaatoreid, veidi labane isegi, aga see toimib.

peaks kooli minema või midagi tarka tegema, aga muusika võlub. peaks juhendajat hakkama tõsisemalt otsima, peaks registreerima ümbrikueksamile, ostma välja plaadid laseringist (jah, kui mul ainult raha oleks), midagi muud tarka peaks ka kindlasti tegema.

aga kes suudab kui õues on miinused, ootan juba neid ilusaid aegu kus nägu õues ei liigu...põsed on kangestunud. rõõm

halloweeni pidu oli tore, üks õige-päeva-halloweeni jant on veel tulemas, koos aktuaalsete õudukatega, sest üks neist, mida sai suvilas vaadatud, oli küll täielik absurd. mingid zombid ja puujalaga naine ja ma ei tea, muud veidrust ka. kooki sai palju süüa, juua sai ka täitsa korralikult, kummalisi sõnumeid saadetud, samamoodi nagu kummalisi mõtteid mõeldud. oeh. evale hakkavad vist mingid asjad kohale jõudma....

muusika mängib endiselt. täiesti haklikud mõtted. ärka ellu, eva!

Uneloom. Kogu aeg on väsimus. Andke Evale voodi ja ta magab, ükskõik mis. Isegi 11 või 12 hommikul ei tõuseks muidu üles kui endale spetsiaalselt äratuskella ei paneks. Magaks vähemalt kella kaheni päeval, alati. Järele mõeldes, ei ole see seotud isegi hilise magama minemisega, sest isegi kui lähen (õhtul) tuttu normaalsel ajal, võin päeval kolm-neli tundi rahulikult magada. Ainult magada, keha ei liigu, midagi teha ei tahaks. Ainult sunni najal ajan end liikuma.

Peaks vist ikka arsti juurde minema, see pole päris normaalne. Sest isegi pidudel, viimasel ajal suudan seal ainult haigutada. Jootke mulle alkoholi ja uni on veel tugevam. Ehk siis kui kõik teised veel möllavad, siis mina haigutades naeratan :)

...kuidas inimesed tulevad sinuni ka siis kui sa ise tasasemat elu elad. öösel kutsutakse autoga ringi sõitma, oli kõige parem. ja siis kui viimaks oled koju jõudnud, hüplevad su sõbrad aka töökaaslased aka eks-töökaaslased su akna all (kella 4 paiku). lähed ja räägid juttu, on rõõmus olla. nii ongi juba 3 päeva järjest mindud magama millalgil hommikul, 5 paiku

ühesõnaga. aitäh inimesed, et te olete minu jaoks isegi kui mina ei jõua alati olla teie jaoks

Ma leidsin endale lemmik vinegretti..see on nii hea! See on just õige vinegrett, eriti maitsekas ja palju peeti ja palju kapsast. Kummastav, et mulle selline asi meeldida saab. Aga viimasel ajal on see tõesti juba nagu suur stoori, Eva ja tema vinegrett.
Eva-Liisa naerab selle peale, samas sööb ise ka. Tegelikult, see vinegreti jutt ei ole niisama õhust võetud, mul on nimelt veres suur rauapuudus, ja peet teatavasti sisaldab viimast palju. Nii ma siis konsumeerin ja isuga.

Ilm on õues täielik müstika. Ma arvan, et sõda on alanud, täiesti reaalselt. Mina enda nina igal juhul õue ei näita, siin kodus, enda raamatute ja diivani ja patjade poolt ümbritsetuna tunnen end kaitstult. Õue ei kavatsegi kiigata. Mis siis, et mul on uus ja soe mantel. Ei kavatse! Issand, vaatasin jälle korraks aknast välja. No hirmutav on see!

Loen kodus sellist raamatut nagu "Keskaja sügis", päris huvitav asi hiliskeskaja kultuurist, kirjeldused on nagu ilukirjanduslikus raamatus, kuigi tekst on tihe ja läheb edasi siiski aeglaselt. Teine raamat, mis kõrval lebab, on "Keskaja Euroopa kultuur". Arvake, mis eksamiks ma õpin. Nüüd võib öelda, olen ma viimastel nädalatel süvitsi tegelenud juba kolme teemaga: judaism, 20 saj teadusfilosoofia ja keskaja kultuurilugu. Tunnen end taas enam-vähem haritlasena.

Söön veel vinegretti. Meeletud emotsioonid.

Eile veetsin neli tunnikest või rohkem uue filosoofi Sandriga, väga tore inimene ikkagi. Iga päev u viiekordne kirjavahetus, ja meeletud mõttelennud muusika teemadel, või ka filosoofia. Või räägime me lihtsalt väikestest tobedatest asjadest. Igal juhul inimene, kes tundub oma inimene.
Eile veetsin aega vanade sõpradega, ja oli meeletult hea. Nii õige ja oma ja hea keskkond. Nauding puhtal kujul. Sai rääkida ka, erinevaimatel teemadel. Ja me ei joonudki, oo seda ime (khm khm)

....panen nina kampsuni sisse, loen edasi. olen täna maailma eest peidus

Päriselt, ma ei kujuta ette, kuidas ma kirjutan ära enda bakalaureuse töö. See tundub võimatu. Mu mõtted on viimasel ajal nii haklikud, või neid üldse pole. Inspiratsioon kaob vahepeal, kirjutada ei oska.
Kirjutan juba teist nädalat üht esseed, see on ainult üks essee! ja ma ei suuda. Muidugi, umbes nädalake tegin ma uurimistööd ses osas, sest teema on huvitav. Aga enda lauseid ei oska nüüd üldse moodustada. Olgu, ühe päevaga 3lk teksti polegi nii halb, aga see on meeletu piin, sest tekst ei voola. Voolama ta aga just peaks, tavaliselt seda ta teeb. KINNI. õudne!

Hirm on peal, ja täiesti reaalne hirm. Võiks ju täna veel 3-4 lk teksti tekitada, ja varem polnud see mingi probleem, ma tõesti ei tea. Peaks selle ära kirjutama, sest järgmine (lühiessee) juba ootab. Ja ma tahan kõik kaelast ära saada, sest nii nagu praegu, on ängistav olla. Ma arvan, et varsti vajan ma psühholoogilist abi. Ei, mis varsti? Ammu olen vajanud, aga ma ei kasuta sellist varianti, põhimõte. Lõpetamine on hirmsaim asi, mida inimesega teha saab.

Vegeteerin nüüd raamatukogus edasi ja karjun appi. Inspiratsioon, naase!