Olen hetkes, kus igapäevane Mõte, baktöö mõte on kinni, vähemalt veidi. Aga ma leian, et ma ei hakka selle pärast põdema. Loen vahepeal muid tekste, võtan vabalt, teen äkki ära eksami, mis veel tegemist vajab. Kuulan Diana Rossi, loen Foucault "Diskursuse korda" ja armastan seda 1970ndal antud loengut iga korraga aina enam. Jumaldan tema mõtte loomulikku voolu, ja seda, kuidas ta oskab nii hästi Ära Öelda seda, mis vajab ära ütlemist. Tahaks ka nii, sest viimastel päevadel oskan teha vaid suuri sõnu ja keerutada, oi, kuidas keerutada. Aga tema paneb märgi maha ja sellest saab aru, hea ülesehitus. Oo kuis jumaldan. Hea lugemise laupäev.
"Diskursus pole enam muud kui pelgalt helendus tõest, mis tema enda silmis on sündimas. Kui kõik võib viimaks võtta diskursuse kuju, kui kõike võib öelda ja diskursusega seoses võib kõnelda kõigest, siis on põhjuseks see, et kõik asjad, mis on väljendanud ja vahetanud oma tähendust, võivad naasta oma eneseteadvuse sõnatusse sisemusse. Olgu tegemist alustrajava subjekti, algupärase kogemuse või üleüldise vahenduse filosoofiaga, alati on diskursus vaid mäng."
...vaheldub
"I'm coming out, I want the world to know, gotta let it show...I'm coming....out!"
..vaheldub
"Paistab, nagu oleks tahetud kustutada kõik jäljed diskursuse tungimisest mõtte ja keele mängudesse. Meie ühiskonnale, nagu ilmselt kõigile teistelegi, ent erineval kujul ja määral, on omane sügav logofoobia, omalaadi tumm hirm nende sündmuste, nende öeldud asjade massi ees...., kogu selle diskursuse lakkamatu ja korratu sumina ees."
...vaheldub
-mandariini söömine-7th heaven-america-s next top model

edit: oi kuidas mind see tekst nüüd häirima hakkas. need laused häirivad. hakkan sellele diskursuse olemusele nüüd aina rohkem mõtlema...kas ja kuidas ma sellest aru saan. pea ausalt valutab. aga jätan selle posti alles. ja ei vaata seda, neid lauseid, mis siin ennist just lummasid ja vajasid esile tõstmist.

edit again: praeguseni saan ikkagi sellest diskursuse jandist enim aru nii, et kui tähistaja on osanud diskursusest läbi näha, siis kaotab diskursus enda reaalsuse. tähistaja, kasvõi subjekt, näeb sellest diskursuse distsiplineeritusest läbi. mis võib viia selleni, et teda mõistetakse diskursuse sees olevate inimeste poolt kui hullu v. siis haarab teda üha uus diskursus. ma nüüd rohkem ei kirjuta, päriselt. mõte leidis rahu natuke. head laupäeva

Personaalsem postitus, nn note to self. Eile avastasin miskit. Miskit, mis teie jaoks võib tunduda loomulik tõde, kuid mitte minu jaoks

Suhetest. Eile, lamaskledes Eva diivanil (see pole mina kolmandas isikus) ja vaadates mis iganes romantilist usa komöödiat, avastasin üks hetk karjatusega, ühe suurima elutõe. Täiesti kummaline, selline tunne, nagu miski oleks mind sekundilt tabanud, välk, rush through the head, tunne:
Ma pole siiani, kordagi, enda elus, täheldanud seda, et ma olen suhtes (siis kui ma mingi inimesega koos olen). Ma pole kunagi defineerinud enda suhtlust inimesega suhteks. Sellisena mõistnud, et ma ole selle inimesega koos. Ei. Mis ongi kõige põhjus - selle põhjus, miks ma käitun suhetes nii, nagu ma käitun, hoian sõbrad ja selle Teise omavahel lahus, ütlen, et mul on enda elu ja enda aeg (mis muidugi ka on), aga ma täiesti võtan seda Suhet kui eraldi üksust. Nagu see ei kuulukski mu elu juurde. Kuigi tegelikult, just seda ta on, see inimene on sel hetkel mu elu üks osa. Suur osa. Ma ei saa aru, kuidas ma seda niiviisi näinud pole. Ma olen seda alati vältinud, sest mul on ju minu ego, minu vabadus, minu Mina, mida ma meeleheitlikult kardan kaotada, aga selle käigus teen hoopis haiget sellele Teisele. Sest ma olen kauge, sest ma pole kunagi, olles suhtes, 100% õnnelik. Sest ma pole aru saanud suhte ideest. Sellest, et kui inimene su elus on, siis see ongi see, mis sind õnnelikuks teeb. Sest sulle ju meeldib temaga aega veeta, see kui ta On. Aga ometi, pole ma seda kunagi võtnud kui kooselu, arvestamist ja muud sellist. Sest hommikul lahkun ma selle inimse juurest, et minna ja tegeleda Oma eluga, ometigi on ka tema minu elu. Nii veider. Nii fucked up. Ja ma mõistsin seda praegu. I'm struck by lightning. Naerge kui tahate, et oi, Eva, mis "uudsete" ideedeni sina jõudsid, aga minu jaoks see on seda. Hilise psühholoogilise arenguga olen. Füüsilisega ka. Minu jaoks ei ole olnud kunagi lihtne inimest enda lähedale lasta, tegelikult. Sest võib tekkida liigne lähedus, ja ahistus. Kuid mis on liiga lähedal? No küsimused, ma ütlen. Minu jaoks oluline õhtu oli eilne.

Mõtted jooksevad nüüd kokku. Too much to handle. Lõpp

Lisandus...

..ja varsti mind tuntakse selle hullu naisena täpilises mantlis, kes kogu aeg omaette pobiseb. Vahel on täpiline koer ka rihma otsas..

I'm not saying right is wrong
It's up to us to make
The best of all things that come our way
And all the things that came have past
The answer's in the looking glass
There's four and twenty million doors
Down life's endless corridor
Say it loud and sing it proud
And they...

Ei oska vist end enam muud moodi kui laulusõnades väljendada. Baktöös püüan siiski muul moel ka väljendada. Kahjuks ei tee muusikast bakatööd. Tahaks teha. Mitte et filosoofia oma intrigeeriv pole viimasel ajal, on. Eriti põhjusel, et ma vaidlen iseendaga, skiso pool minus lööb aina enam esile. Inimesed, eilses öös, tänaval, kommenteerisid (küll vene keeles, aga ma sain aru), et vaata...see neiu räägib omaette, iseendaga. Rääkisingi. Ja ma ei leia enam, et see imelik oleks. Või ma ei pane seda tähele. Räägin tänaval omaette nagu mul oleks kaaslane, päris tihti tuleb ette. Püüan siiski end ohjata. Kes veel ütleb, et filosoofia bakaga hulluks ei lähe? Ma räägin iseendaga peegli ees ka. Päris huvitav on

Aga laulusõnad on Head. Laul on hea. Muusika köidab alati. Lasering äkki mingi hetk jälle, kes seda teab. Elan nüüd enda hulluses edasi. Ja unistan Inimesest ja suvest.