Aga mul oli eile hea. Hämmastavalt hea, hämminguliselt hea. Nii et oleks tahtnud pikemaks jääda. Pikemaks jääda sinna segasesse kooslusesse, kus mõned naeratasid, mõned nutsid või peitusid osavalt tekkidesse, mõned jõid ennast unustavalt, ning mõned rääkisid rõdul juttu, juttu, mida oleks ka, tahtnud pikemaltki rääkida. Kõigest ja mittemillestki. Aga hea.

Igiammune päevik

Üks mu päevikutest, aasta 1998 sissekanne:
.....Tsau päevik. On teisipäev. Sorry, et ma ei jõudnud eile rohkem kirjutada. Täna tõusin kell 10.00. Hommikul sõin võileiba ja majoneesiga muna. Peale seda vaatasin telekast "Vapraid ja ilusaid"


Minu päev kümme aastat hiljem, aasta 2008. On teisipäev. Täna tõusin kell 10.00. Sõin veidi tervislikumat toitu (sest vormi on vaja hoida) ning peale seda vaatasin telekast "Vapraid ja ilusaid"

Ma ütlen, that is what they call life on the edge

:P

Enne kui mu vaimustus lahtub

Enne seda pean mainima, et täna jõudis üks uus raamat minuni, minu embusse, minu lõhnameelte avardajaks. Võib öelda, et viimasel ajal ma janunen raamatuid, eriti uusi, millele peale vaadates tunduvad nad nagu avastusretked, ei tea veel, mis neis sisaldub, kuid natuke piiluda tahaks kogu aeg. Vaikselt piiluda, paitada, lähedal hoida. Niisiis, järgmine raamat seoses Jacques Derrida´ga..huvitav palju ma neid viimasel ajal lugenud olen, palju vist. See on nüüd siis veel erilisem, minu jaoks. Esmalt, kuna ta näeb välja nagu mu piibel, selline suur ja paks ja samas, väga esteetilise väärtusega (oluline!). Teisalt, piibel, kuna temas sisaldub suurem osa seda, millest mu baktöö on ainest saanud, näidetena siis: the impossible, le autre (teine), the secret, an impossible situation, the gift. Need mõisted, need mõtlejad, jah, need mõtlejad! Sest kelle teise poolt saab see olla kirjutatud ja arutluse alla tõstetud kui mitte mu töö teise tähtsa mehe poolt, John D. Caputo. Nad on siis omavahelises seoses, absoluutselt. Niisamuti nagu nad on seoses väga tugevalt Kierkegaard´iga. There you go, olen nimetanud enda töö põhikomponendid. Ahjaa, vaidlemise mõttes olen sisse toonud ka Descartes´ i, midagi tulist on vahele vaja.

Ning üleüldiselt, mu lemmikmõisteks on saanud paradoks, see, mida ma kirjutan, toobki välja hästi palju erinevaid paradokse, nii huvitav. Eile jõudsin ma enda paradoksiga sinnamaale, et leidsin (taaskord), et keel piirab, keel murdub mingis kohas, nii et edasi rääkida oleks kriminaalne. Huvitav kas keset tööd oleks lubatud sümboolne tühi A4 - hoiame vaikust. Selleks, et edasi rääkida asjust, millest rääkida ei saa, mis on seletatavad iseenda seletamatuse sees. Kirjutamine on aina suurem kadumine, ei muud.
Parim rääkimine on rääkimine, millega tegelikult mitte midagi ei ütle

Kogu selle bagooniaga olen ma muutunud ümbritseva suhtes üpris ükskõikseks, ma võin inimeste arvamuse suhtes olla ükskõiksem kui ma arvata oskasin, smalltalki ma väga pidada ei viitsi/või siis väsin sellest ruttu, piinlikkust vaikuses ei tunne, vaid vaikin, empaatiavõime on vähene või ülepea (kaks võimalust). Täna suudan inimestele kaasa elades end väljendada vaid u. järgmiselt: "nojah", "ok", njaa, tõepoolest". Eile olin aga vastupidine tänasele. Üldiselt, teen ja tegutsen nagu heaks arvan, käitudes isegi perekonnaga kohati liiga teravalt. Selline väsimus ja suvalisus ja vaid omaenda silmapiir on märksõnadeks. Eile öeldi mulle, et kõnnin kadunult ringi. Üllatav. See ongi minu olevik. Häid hetki on ka, muusika teeb õnnelikuks, inimesed teevad õnnelikuks, alkohol teeb ka õnnelikuks. Seda kõike siis kui tuju on. Mida veel tahta kui loen parasjagu raamatut "The Gift of Death" (by Jacques Derrida).
Asjad, millest sügavalt puudust tunnen, on (füüsilise/vaimse) läheduse ja vabaduse tunne. Kuni maini...kuni maini...siis peab see kogu krempel valmis olema. Siis ma sõidan korraks äkki taas eemale, eemale vähemalt Tallinnast, ja isegi Tartust. Sõidaks Valka, seal on ilus loodus

..that they´ll be ugly when they´re 40 and they´ve lost all of their good looks
they´ll be ugly when they´re 40 in their marks& spencers boots
that they´ll be ugly when they´re 40 in their laura ashley suits
they´ll be ugly when they´re 40 when they´ve played life by books

(Josh Weller, laulis niiviisi Notting Hill Arts Club´is)

Teisel pool on tõesti parem...
parem, ilusam, hingatavam õhk ja ümbrus.
Sagin, mis segab, aga ei sega - kiirus, mis segab, aga ei sega - wc´de olematus, mis segab, aga ei sega - tuul, mis segab, aga ei sega

Metrood, mis tunduvad segavat, aga mida igatseb rohkem kui kõike muud - inimesed, kes enda rohkuses võivad segada, kuid kes panevad lõppeks naeratama
ilusad joovastavad: inimesed paigad joogid kulgemised muusika unelemised

Tunnen aina enam, et Eestis on vaja eemale saada. Saada eemale. Eemalduda. Teisele poole (vikerkaart), ükskõik kuhu. Paika kus saab olla, kust ei pea mõne päeva möödudes lahkuma. Sest millegipärast on alati nii, et reisi lõpul jõuab just pisut hakata sisse elama, just siis kui on jäänud vaid päev või paar olla. Kurbus. Tahaks rohkem ja tõelisemalt, oo kuidas tahaks. Just nimelt, tõelisemalt. Et sealne saaks olla see reaalsus, kus olla. Et see siin ei oleks see reaalsus, kuhu alati jõudma peab. Mõistate?

..jaa. London on endiselt mu mõtetes. Aga ma olen saanud uut energiat ja eluisu on mu juures tagasi, tahan elada. Into the sun we climb