...ja päeval, mil oled andnud ära enda lõputöö
...tuleb hämmastavalt ruttu tagasi see tunne, elutunne..

Võib ikka öelda, et teatav rõõm on minus, mis siis, et viimased 3-4 päeva on olnud ei midagi muud kui õudusunenägu. Füüsiliselt ja vaimselt, julgen ma öelda, kõige raskem aeg mu elus siiani. Kirjeldamatu

..ja õhtul kui tuled koju, arutatakse köögis teemal:
"aga plastmassi ei panda pliidi peale"
"mis sa seletad, sa oled enda pliidialuse, tartus, juba ammu ära kõrvetanud"
"aga plastmassi ei panda pliidi peale"

Filosoofia, ei muud kui filosoofia


-hõljun eemale, erinevalt Annikast, teatav täidetus on hinges. ja see on hea-

Sel ajal kui Mina olen pöördunud tagasi enda BA arusaamatusse maailma, sel ajal oled Sina kirjutanud mulle A4 kirja, mis algab nii...:ma niisama mõtlesin et ma räägin suga edasi. Ja siis Sa räägid, kõige detailsemalt, nii, et ma saan täpselt aru, mida sa iga kirjaviga omava lausega mõtled. Sõnad polegi niivõrd olulised, aga ma muutun nii palju rõõmsamaks kui hetk tagasi enda läpaka klaviatuuri ees olnuna. See on omamoodi armastus, ja mulle meeldib see armastus.

"love you til the end and back and forward again"
tõepoolest, back at you, minu Pamelousse

...need olukorrad panevad mõtlema, miks ei astuta tihemini kontakti juhuslike möödujatega...olukord, kus koeraga õhtusel jalutuskäigul jalutad kõige aeglasemalt, koer ka...ja vastu kõnnib kõige rahulikuma ja meeldivama olekuga (ilmselt hispaanlasest-itaallasest) hipipoiss, suur seljakott seljas...täielik matkaja...ja lihtsalt jälgib terve selle tee...nagu sinagi. ja see mööda minemine
on kõige pikem kõigist mööda minemistest
miks ei küsita niisama, lambist, et teeme äkki koos ühe suitsu..

Meie vaiksed suvised tunnid. Meie pildid, millelt näeb, aastaid hiljem, et need olid parimad hetked.
..Ja meie ühine veinist nõretav, vanaroosa romantiline filosoofia. Ja meie lihtsus. Ja meie lihtsus, milles peitub mõte. Me ei otsi seda mõtet, aga vahel ta lihtsalt on. Kui ka pole...see ei sega meid...siis teeme kukerpalle või viskame hundirattaid. Nii palju muud on meil ka teha. Me vestleme kirest ja hedonismist, vestleme unustades, unustades end dialoogi, ning tekstidesse, luulesse, mille ühiselt kirja paneme. Noppeid, selleks, et mäletada. Mitte, et me unustaks. Vestleme veel, vestleme kuumusest, vestleme päikese käes küpsenud tomatite ja allikavee lähedal, ning hakkab hea. Vestleme religioonist, veel ja veel religioonist, või siis mitte. Vestleme sellest, mis paneb elama. Ning hoiame kätest, ja oleme alati olemas

See "Meie" on teadmata, aga see "Meie" on praegu minus, kuulates muusikat, mis viib eemale. Ma leian, et selline aeg on tulemas.