Viimasel ajal on kuidagi eriti zen, mis siis, et on olnud gripp ja pikad kodus istumised, mis päädisid eiteakust tulevate emotsioonipursatustega. Aga zen, sest ma tunnen armastust, iga päevaga kuidagi veel paremini ja teistmoodi. Iga päev on uus, uus armastus, mis on seesama armastus, aga uus. Ma viibin selles, viibin ja tunnen. Jah, kas armastus on tunne? Ma (me) ei usu, et seda saaks vaid tundena määratleda. See on tegevus, liikumine, armastuse pidev (taas)loomine, protsess. Või siis see kui oled teise jaoks valmis tegema kõige rõvedamaid asju, mida kellegi teise jaoks niisama lihtsalt ei teeks. Armastus ei ole lihtsalt olemas, see pole mis, vaid millegi tegemine, mingit laadi olemine. Muidugi tänase üksi kodus olemise päeva puhul võin mõtelda et armastus on vaid selline pisut tobe Tunne, millest enamused laulud räägivad. Täna olen see tüdruk, kes istub kodus ja unistab, kuulates kõige stiilipuhtamat female muusikat - räägime, mõtleme, unistame (oma) noormeestest, läbi nende lugude. Oujee.

Oi aga mulle meeldib, et kui Tallinna saabun, võetakse mind vastu noolemängu ja parima tumeda õllega, mida joonud olen. Noolemängu jätkub, nii nagu ka õnne, sõbralikke nägusid ja veel rohkem õlle. Esimene tume õlu, mis mulle maitsenud on. Ja kuradi hea tunne on mängida mängu, kus ainsa naisena nii mõnusalt poistele ära paned. Oi kui hea tunne. Nagu Ulla oma blogis kirjutas: It makes you wanna be
Ja kuidas mulle meeldib, et selline tiba alkoholine olek jätkub ka järgneval päeval. Liiga purju pole ka ohtu jääda, sest vanemad kosutavad parimate, suurimate, lõppematute toitudega. Ja tibilike vestlustega, mida saab pidada emaga ja liiga paljugi filosoofiasse kalduvate vestlustega, mida saab pidada isaga, sellele lisaks veel glamuursed, filosoofilised ja kindlasti ka tibilikud jalutuskäigud neiu Doraga. Ja Harju mäelt üle päikeseliste katuste vaadates tundub, et kõik on võimalik, õhk on nii värske ja võimalusi nii palju. Ja mul on rahulik teekaaslane, kes annab võimaluse sellele kõigele mõelda.
Ja siis ma vahel kuulan vestlusi, kus ikka ei räägita nii väga avameelselt suhetest ja suhtlemistest, ja ma olen õnnelik, et mul on inimene, kellega ma praeguseks vist tõesti kõigest rääkinud olen, teisiti ei kujutaks ette. Mõnus avameelsus. It does make you wanna be

Kuigi muidu on kõik hästi ja viimasel paaril päeval on juhtunud asju, mida minuga varem veel kunagi juhtunud pole, siis
nüüd pean virisema sessi-vaba aja üle. Ma ei oska endaga midagi peale hakata. Niisama niisamise päevad...kuidas need peaks mööduma? Jah, vahepeal on küll tore ja tegemist, aga mida kõik need päevad teha? Tallinnas käisin tööl (mida mul siin pole), hängisin oma seltskondadega (mida mul siin niivõrd pole), ja noh, muidugi, niisasin ka niisama, kooli ja töö vahepeal. Võib-olla ei oska ma enam niisata, kuna igapäevaselt kõrval olev inimene ei niisa pea kunagi ja see tekitab tunde, et peaks ka kogu aeg midagi tegema. Ja Genialistid on ka kinni mis kinni. Küla tunne.