Ma tõstatan põgusalt küsimuse seksuaalsuse kohta. Ei hakka pikalt keerutama, vaid mainin mõningaid märksõnu: seks, orgasm, eneserahuldamine, suhu võtmine, sperma jne. Sõnad, mis tekitavad, hoolimata nende loomulikkusest, inimestes endiselt ja ilmselt alati ebamugavust. Paljud võivad väita, et mitte (sellise alatooniga nalju, märkusi tehakse ju igapäevaselt, vestlustes sõpradega ja mujal). Kuid needsamad märkused ja naljad, millega kunagi tõeliselt asja eneseni ei jõuta (kobatakse siiski arglikult ja ümber nurga), näitavad just nimelt seda, et tegelikult pole sel teemal rääkimine inimestele mugav. Ometigi on seks osa meie kõigi elust, vähemal või suuremal määral. Eneserahuldus kui ilmselt parim viis oma keha tundma õppimiseks, sellest lähtub kõik ülejäänu (kuid selle üle alati naerdakse, pilgatakse juba selle sõna enese üle), suhu võtmine kui midagi, mis on juba ammu tuntud kui Kõige Rõvedam Asi, naised jälestavad ja nii ongi üldlevinud teadmine, et see on miski, mida mingi hinna eest teha ei tasu, pettumine on ilmselt suur, minu järgi täiesti vale arusaam. Isegi sünnitus, mida naine peab kartma kui tuld. Eile õhtul tuli just jutuks, kuidas naistele antakse sellest niivõrd vähe paikapidav impressioon, unustades selle võimaliku ilusa elemendi, ainulaadse kogemuse. Niisiis, miks ollakse niivõrd kinni, pelglikud? Meie oleme need, kes on teinud paljudest inimese seksuaalsust puudutavatest teemadest tabu, nüüdsel ajal võib-olla vähem kui varem, kuid parem on ikka kui midagi pole kunagi näha ega kuulda, oleks ju piinlik. Miks inimesed ei anna endale võimalust sellest täiesti vabalt mõelda, see muutes paremaks kõik, mis seksuaalsust või intiimelu puudutab...