viha-naer-iroonia-rahulolu

No mida ma siis korda saatnud olen? Ega suurt midagi, mitte midagi üllatavat või meeliköitvat, vähemalt mitte minu jaoks..


Olen hakanud mõtlema sõprade peale, kellega mõni aeg tagasi metsikult hästi sai lävitud, kuid kes seletamatul põhjusel on niivõrd kaugeks jäänud. Näiteks eile kui olin plaaninud ööle lehvitada ja rohelisse tekki peituda, sain kõne esimesel hetkel arusaamatult numbrilt. Võtsin telefoni, hämmelduses vaikisin hetke ja ütlesin tasamisi "ma kuulen". Loomulikult, kuidas olin ma saanud unustada, see oli mu kunagise parima sõbranna kodune number, mis mõnd aega tagasi oli niivõrd selgelt peas, kõik muutub ajaga ähmasemaks, ka tunded. Ma polnud inimesega korralikult mitu kuud rääkinud, kuid äkki oli tal minu abi vaja, seda oli ta häälest tunda. Ja mis ma tegin...loomulikult läksin ma temaga rääkima, nagu öeldakse, ükskõik kui kaugeks on sõber jäänud, sõpra hätta siiski ei jäeta. Nii avastasin ma end paari minuti pärast seismas tema ees, kuulamas jutte tema segipaisatud elust ja üritades kuidagi aidata. Siiski on väga raske midagi parandada või muuta kui ei tea millest probleemid võivad olla põhjustatud. Kaasa aitamiseks valgustas ta mind veidi sellest, mis üldse toimunud on ja tegelikult oli üsna värskendav kuulata kedagi, kelle häälgi pole sinuni kaua jõudnud ja keda sa vahel vihkad seetõttu, et ta pole ühendust võtnud, kuid siiski,keda nähes ei saa selga keerata.
Nüüd jääb vaid lootus, et ma talle tulevikus siiski lähemale jõuaksin....


Loomulikult on viimase aja suursündmuseks Folk, minu esimene siis. Folk on hea, kogu Viljandit läbistav muusika on sel perioodil võrratu, andes voli lõputule õõtsumisele, isegi siis kui muusika on ammu vaibunud. Kahju oli küll sellest, et ma niivõrd kiirelt antud üritusest ära väsisin, juba teise päeva õhtul oli minu jaoks peaaegu et võimatu end liigutada. Jalad olid kõigest väsinud, ma ei suutnud isegi enam seista, jalatallad olid lihtsalt viimseni valusad. Positiivseks küljeks, üheks positiivseimaks, oli niivõrd paljude ilusate ja helgete nägudega inimeste nägemine. Midagi niivõrd ehedat on raske leida, tunne, et kõik kuuluvad kokku ja just koos leiavad nad lahenduse, seda siis muusikasse suubudes. Folk oli värviline, kirev, hingetuks jättev, väsitav, palav, eluline...jah just nimelt, sest muusika moodustab suurima osa minu elust ning tundes rütmi läbi enda varvaste, see on the ultimate. Ma ei kavatsegi hakata kindlaid seiku sealt kirjeldama, sest selle alla mattuks mitu valget arvuti ekraanil virvendavat lehekülge, ma hoian parimaid hetki siiski mälupiltide abil.


Nüüd on taaskord alanud töönädal ja ma olen praeguseks tõeliselt kurnatud, lihtsalt polegi võimalik end korralikult välja puhata, sest selleks pole aega. Mul oleks vaja vähemalt 12-tunnist und ja nii kaua kui ma seda saanud pole, niikaua kui pole vähemalt mõningane vabadus saabunud, hoian ma kurnatust endas ning ei oska ennustada, mis juhtub siis kui see kõik ükskord vallandub ja selleks ei lähe kaua. Loodame vaid, et ma suudan näd. vahetuseni vastu pidada, sest teades mind, võin ma äärmiselt ebaseltskondlikuks muutuda kui minus pikem rahulolematus keeb. Ning samuti, jääme ootame järgmist nädalat, mil Eva keeldub töötamast täiskohal ning saab võimaluse hingata.

pilved peavadki ju liikuma
ja siis ma pean jälle hingama....

one word nails it

Nothing more to say than

 

F O L K
 


here I come!!!!

Have a groooooovy time
kohtumiseni muruplatsil.................

pajatusi

Yo yo yo
Annan endast ka siin lehel vahelduseks märku
Mis ma viimasel ajal teinud olen? Eks enamused, kellega suhtlen, tegelikult teavad mu tegemistest, aga sellegipoolest värskendame blogi
Noh...see nädal rivistatult. Nägin üht sõbrannat, kellega aasta või rohkem polnud kokku saanud, üllatavalt meeldiv oli mõne aja möödudes end von krahlis tunda. Inimesed muutuvad aasta jooksul suurel määral, sama, mis õppida uut inimest tundma. "Tere, kes sina oled?" Ühe päeva kohta ma tõesti informatsiooni enam ei mäleta, kõik kustub aja möödudes. Igastahes botaanika-aias on viibitud mõned korrad, mulle meeldib see ümbrus tõsiselt, metsikult palju ruumi, tekivad isegi hetkelised vabadustunded. No ja botaanika-aiaga seotult olin ka üheks hetkeks olnud üleval enam kui 30 tundi ja siis ma kukkusin enda üle paisutatud energilisusest...
Aga sellegipoolest oli mõnus, mõnus näha eelnevalt nimetatud paika öistes tuledes, võib öelda, et hiilguses. Ja ega inimestel ka midagi viga polnud, täiesti rahulolu tekitav. Sellele järgevalt aga maandusin suvilas, mis oli unisele Evale õige sihtpunkt, veidi päikest, unest vines silmi, armastavaid vanemaid üle pika aja, muljeid eelnevast ja rammestust. Ma polnud suvilas nimelt üle kuu aja viibinud, ma tõesti ei mõista, kuidas ma nii "tubli" olen suutnud olla.
Reedel oli taas tööpäev...ma olin laua alla vajumas, tahtmata kellegiga suhelda, vaid viha mu silmades, kaduge ära! Tõesti...väsitav on pidev jalgadel olek, hea näo ette manamine, võlts. Ning reedel ei toimunudki midagi olulist..võtsin õhtu puhkuseks
Laupäeval...töööööö......kuigi oleks tahtnud enam kuskil mujal olla. Õnneks lõppes töö varem ja hüppasin veel korraks botaanika-aiast läbi, naljakaid inimesi sai seal näha, aga muidu oli mõnus, taaskord. Osad inimesed olid enamgi kui meeldivad, osad jällegi üsna kaheldava väärtusega. Aga pärast tööpäeva oli see nii või teisiti hea pääsetee. Õhtul kui sealt lahkusin, viibisin 10 min kodus, et end korda seada ja Ele venna sünnale minna. Sünna oli vahelduv....vahepeal metsikult naljakas, kärarikas, tore...vahepeal jällegi vaikust toov. Suurem osa seltskonnast polnud just selline, kellega ma igapäevaselt suhtleks, aga vähemalt sai tantsida, hüpelda, juua. Mõni pisike vestlus oli ka üsna meelt mööda...niisama lõõpimine, tõtt vaatamine,  seltskonna jälgimine, pärast voodile kukkumine ja siiski veel vaikse vestluse pidamine.
Nii siis jah....minu tegemised, lugege ja tundke rõõmu
Ma muusikale või voodile nüüd andun
 

Läbi minu

Pole siin lehel endast kaua märku andnud, jah, ma tegelikult veel eksisteerin. Elu kulgeb mõnes mõttes nii nagu mulle ei sobi, põhiliselt siis töö osas. Loomulikult suudan ma seal olla, eriti teades, et silmapiiril on ka vabad päevad, kuid siiski võib vahel end tunda nii kadununa või üksikuna. Mõteldes umbes seda, et mida küll ma siin teen, see pole ju minu jaoks ega minulik...jah, ikka veel harjumatu, nagu ka Anni väitis. Nüüd kui on paar päeva vabad, tunnen üle pika aja, et elan, hingan sisse kasvõi vihmapiisku, lihtsalt nn. kaaluta olemist. Täiesti unustatud tunne, milles praegu viibin, on peaaegu kirjeldamatu viibida. Kuulates Tooli, vaadates linde teadmata ja muutlikus taevas vaikselt liikumas. Äärmiselt meeliköitvad on sellised hetked ja samal ajal ka teadmine, et homne päev saab Tartus veedetud, veidike siit eemal. Leidsin endale märksõna, mis mind häirib, just nimelt valvsus, mida pean tööl olles säilitama, see ei ole mu loomulik olek. Jah, elu polegi mee lakkumine, ma tean seda ja nüüd ka õrnalt mõistan. Aga praegu võin valvsusest lahti öelda....bring on the honey

Nii et elame hetkes, just nii on parim ja kui nii, siis pole mul ühtki nurinat esile tuua, võib-olla vaid üks sügav urin ;) Rääkides urinast, avastasin või avastati täna minu eest, et ma ei suuda tõeliselt kurja ilmet ette manada ja nüüd pean ma seda harjutama...sest midagi kurjusest või sarviklikkusest ( väljendades end eesti keeles ;) on minus peidus kindlasti, süütu ilme, süüdlaslik sisemus. TOOL on mu praeguses meeleolus süüdi.....ja võib-olla veidike ka Metallica..blame them, not the innocent me

And if I should fall with the rose on a gray....

A light hits the gloom on a gray....

Mõned faktid

Nimelt jah, pikalt ma sõna võtma ei hakka, pole jõudu, aga mainiksin ära ja samal ajal saaksin enda jaoks nimekirja tuttavate hulgast, kes mind täna tööl külastasid...hämmastav...

Ühesõnaga nägin ma enda vana klassiõde Marit ja tema sõbrannat, kes paaniliselt üht filosoofia raamatut otsisid, tegelikult on see päris hää raamat, Theodor Künnapas "Suuri mõtlejaid". Üllatus, sest polnud inimest alates kooli lõpetamisest näinud, tore.

Järgmisena tuli läbi üks tuttav Marko, kes vaid oma raamatu kohta küsis, veidike ümbrust uuris, muheles ja minema kõndis.

Liigume edasi mingi tüübini, kes tuli küsima, kas meile tööle on võimalik kandideerida, mille peale ma talle üsna kaheldaval häälel vastasin, et võib ikka rääkima tulla. Ning siis väitis ta, et mäletab mind kunagi Kolledžist, mina teda mitte (jeesus ma käisin seal ju miljon aastat tagasi).

Urve Eslas e. õppejõud/tudeng mu koolist, kes oli äärmiselt positiivselt meelestatud minu kohtamise üle. Temagi otsis ilmselgelt filosoofilist kirjandust, rääkis sellest, kuidas nad uusi õpilasi vastu võtavad ja kõrvale veini mekivad :)

Nii....Pets..täiesti out of the blue, aga siiski ülimalt meeldiv vaatamata tema lühidale külastusele. Alatine ma-ei-mõista-midagi nägu peas käis ringi ajades mõned sõnad juttu.

Ja samal ajal märkasin leti ääres vana koolivenda Heldarit, kes samuti töökohta otsis (alternatiiv oleks stockmann ja ma täiesti mõistan, et inimesed sinna tööle ei ihale..khmkhm) ja muidu igati ponks poiss tundus :p Aga jah...töö otsijad tulevad tagasi laupäeval lootuses midagi tarka kuulda, vähese tõenäosusega.

Ühesõnaga, te võite arvata, kas mul mitte igati põnev ja tore tööpäev polnud.... :)
Pluss veel see, et üks mu töökaaslane tundub hästi mõnus vend olevat..esimestel päevadel oli võõristav, aga praegu aina paremini paistame läbi saavat. viis pluss
Krt---pikk postitus tuli siiski