Kokkuvõttes ei vii suured ootused siiski eesmärgini, seega lähen enda ebauskliku teooria juurde tagasi & ei oota situatsioonidelt liigset. Samuti ei pea sama koht reeglina alati teineteisest eristamatuid tundeid tekitama, nagu nüüdseks tõestatud. Seega olen lihtsalt, lähen sujuvalt sündmustesse & vaatan alles kohale jõudes, millise meeleolu omaks võtan. Tartusse tahaksin tagasi ikkagi, seda vaid teises vormis, võib-olla. Kui vaid oleks piisavalt raha, et spontaanseid otsuseid täide viia. Kui vaid oleks, siis ma kaugeneksin nn. metropolist ja ligineksin sildadele. Ohh mind

Aga sellegipoolest on ka siin omamoodi rahulik viibida. Turvaline kui tunnetan tuttavlikku kõikjal, kus olen. Turvaline on teada, et peale igat liikumist on võimalus tagasi tulla kollasesse majja. Ja siin olles teha seda pea spontaanse otsusena.
Kodu on praegu vajalik, kuigi ma tean, et juba homme vajan vaheldust. Eks siis sajan kellelegi külla, siis kui kodu minu ebastabiilsuse endasse on imenud ja seda ise väljendama hakkab.

Segane jutt, ma tean, aga selget vastust millelegi praegu pole.

Hääää

Peaks siis endast teada andma, sest millegi pärast suudavad teised seda enda blogis palju tihemini. Ma olen tõelises mahajäämuses, nagu selgunud.
Praegu ootan pikisilmi neljapäeva, mil taaskord saab Tallinna pinnalt lahkuda ja sõprade-tuttavatega Tartu poole loksuda, selleks, et sõpru näha & end hästi tunda. Samuti hakkan ma aru saama paari inimese väitest, et Tartus unustad kohustused, olles neist mõneks ajaks kaugemal. Just seda mul vaja ongi, kuigi praeguseks olen Tallinnas alles teist päeva, sellegipoolest ei suuda neidki kellaaja järgi elatud päevi liiga kergelt taluda. Tartus kaotan ajataju, vähemalt teatavate hetkede suhtes/ tänades teatavaid inimesi & see on samal ajal nii sürreaalne & hämmastust tekitav kui ka mõnutunnet sisendav. Võib küll mõtelda, miks veedan ma aega nii sihitult, kuid samas on mul seal selleks igati õigus & alati võib säärasele küsimusele vastata: Aga miks mitte? Miks mitte kui ma end nii hästi tunnen ning säärases koguses muretut meelt oman. Ometigi ei löö ma kõigele käega, sest naasen argipäeva kui vaja. Loomulikult võtab viimane oma aja, eriti minu puhul, kes nt. teise inimese õla najal võib pool tundi viivitust pidada, aga siiski, ma naasen.
Juba istungi ma bussis & tunnen, kuidas Tallinna kitsus läheneb,unenäolise linna armsad inimesed oma naljakas eksistentsis kaugenevad/ lõpuks kõnningi ma kesk peale vajuvat tänavat metalsete helide ja trammi poole, eemaldumas armsast inimesest & soojusest.
Et jälle tagasi minna. Ja ma olen viimasel ajal erilises kulgemises, kodu on kui see kitsus, ummiktee, kus midagi head suhu pista & põõnata on kosutav, nt. nagu täna, mil tuttava muusika saatel keset päeva uinusin - kuhugi minemine aga on võimalus tõelise sõõmu õhu ammutamiseks. Aehhh...hääää. Hääää, et on olemas kaks ilusat võimalust. Aitäh

On sumin

Seminar filosoofid ülikoolist polnudki nii hirmutav kui paistis. Lihtsalt oli vaja jälle seminaris osaleda, suu lahti teha, mida ma see aasta nn. arvestatavates loengutes polnud teinud. Küll olen ma sõna võtnud krullis, kuid krullis tunnen ma end pea alati mugavalt & julgen enda arvamust avaldada. Õhkkond on aktsepteerivam. Aga tänu tänasele seminarile, olen taas mõistnud, et ise veidi osa võttes, järgib paremini ka käesolevat teemat, ei kao väljas olevasse pilvisesse taevasse ära. POsitiivne & tegelikult rääkisin ma isegi üsna mõistlikku juttu, nii palju kui Tõnu Viigi noogutustest aru võis saada.

Sellele järgnevalt veetsime paari uue kultuuriteoreetikuga nii pool tunnikest koos, paljundasime tulevaid tekste ja vestlesime. Kasvõi sellest lühidast ajast sai inimestest palju enam aimu, põnev on. Eriti kui inimesed meeldivad tunduvad, teinekordki. Teinekord kui neil aega on, võtame nad ka endaga kuskile "istumisele" kaasa, mida täna Elega nii kolm-neli tunnikest harrastasime. Nimelt täitsime enda kõhtu Hundis, millest sai alguse äärmiselt meeldiv õhtupooliku veetmine. Seal me siis terve aja olimegi, meenutasime, analüüsisime inimesi endi ümber. Ja aeg läks niivõrd kiirelt. Viimasel ajal näen Elet tõepoolest igal päeval nädalas & see ei häiri üldse.

Varemalt lubatud postitus Karla sünnast enam niivõrd ei intrigeeri, sest piisavalt iga pisimat hetke kommenteeritud. Siiski võin mainida, et oli kuhjade kaupa head tuju, häid hetki, seltskondlikke inimesi. Saun, kahtlased alkohoolsed joogid, ettearvamatult palju paljaid mehi, ettaimatavalt palju perverssusi, kallistused/kaisutused Anniga, sõbralikkus, huvitavad jutuajamised inimestega, kellega varemalt vaevalt räägitud, majaesisel olesklemine, läheduse tundmine. Jahh, hea.

Praegu on kah rahulolu. Olles ostnud mmmõnus jäätise & avastades, et kapis on neid veel kaks, täitun vaikselt selle pehme naudinguga, kuulan Taakord Metallicat (the only thing that really satisfies me), naudin pimedust, kaugel olevaid uste-paukumisi & aru saamist, et inimesed veel seal eksisteerivad, jõudmas enda turvalistesse kodudesse. Kodu maik on huultel, ja praegu see sobib. On soe

Mõnus on. Hea hommik, kuulates vaheldumisi kas NERD`i uusimat plaati, mis on ilmselgelt hommikumuusika või siis Red Hot`i, mis samuti tänasesse päeva paistab sobivat. Selle kõrvalt unustab peaaegu väljas olevad raagus puud ja halli lava. Praegu mõtlen ma EHI seltskonnale, kes on niivõrd omaseks saanud, mugav ja ehe on teiega olla. Eks see mõlgub mu peas just seepärast, et mingi hetk pean minema kütte sisse lülitama, et hõõgveini õhtut veeta, aga ma lihtsalt ei suuda enda hommikunurgast lahkuda. Veel veidi elan ma red hot`is ja praeguses californication`is. Loomulikult on omamoodi lõõgastav olla seetõttu, et vanemaid pole kodus, teadmine, et paar ööd on siin korteris vaikus, peale minu & maja hinge salajaste sahistamiste.
Positiivsena mõjub ka teadmine, et päevad nädalavahetusel on vestlusi, kohtumisi täis, meeldib mulle see. Hoolimata sellest, et vajan küllalt palju enda ruumi, on teised siiski äärmiselt teretulnud, arvestades kui rahulolematu tunne võib mind tihtipeale üksinduses tabada.
Vat nõnna. Ega mul rohkem öelda polegi, lihtsalt hea enesetunne