....
Under a bloodred sky
Feed you gasoline feel it pumping through your veins

You make me feel so fine
You turn me oooooon
..........

Arrr.. see on Brides In Bloom. Ma olen armunud. Armunud neisse, armunud elusse. Ma olen läbini väsinud, aga mul on armumistunne, neil on võimu, nüüd on ka mul võimu.

Ma teadsin, et nad on head. Olen varem kahel laivil käinud, kuid siin oli näha progressi. Nad on nii palju paremaks läinud. Ja Mikk, kes on bändi eeslaulja, vahel tunneb mind ära, vahel ei tunne. Seekord ta mind märkas. Mõni aasta tagasi sai vesteldud, joodud. Ja ka tema, tema läheb aina ilusamaks ja andekus paistab aina enam välja..

All together, on nad täiesti õigustatult Eesti muusikakaardil kõva positsiooni haaramas. Nagu Mikk laulab, I`m the star!!!

Hommikust. Ma läen nüüd magama

:)

Ma ei ole viimased kaks päeva teinud pea midagi muud kui ujunud või söönud. Ahjaa, laupäeva päeval käisn tööl ka, panin mängu enda viimsed jõuvarud, et neid siis taastama hakata. Ja lapsed, te ei tea kui hea on ujumine. See on kogu keha trenn, tõepoolest. Niisiis laupäeval pärast tööd läksin sõbrannaga otsustavalt ujuma, kogu ettevõtmise peale läks u. 3 tundi, väsimus polnud veel nii tuntav. Tegime avastuse, et ujumine on vist uus pop ajaveetmise võimalus. Nimelt, Nõmmel oli näha mitmeid EHI-lasi, nii me koos ujusime. Ehk siis leidsime sealt sportliku Verneri, tema toreda tüdruksõbra ja sotsioloog Peetri, kes ujus maha enda eelmise viie päeva joomist :D Päris hea ja kodune tunne tekkis neid nähes ja nendega juteldes. Ujumise ja mõnusate saunaprotseduuride järel ostsime kotid tervislikku toitu täis, tegime tõelise gourmet õhtu-öösöögi, jõime veini.
Peale kosutavat und suutsime täiesti frustreerivalt hommikul/päeval avastada, et me tahame taas ujuda. Ujuda ujuda ujuda. Sõime, nautisime hommikusi sigarette ja u. kella kolmeks päeval olime taas Nõmme poole teel, seekord autoga. Eelmise päeva 1,5 tunnist jäi väheks, seekord võtsime ajaks 3h. Nende kolme tunni sees nautisime nii palju kui võimalik aurusauna mõnusid, keha-juuksemaske, ujumistunde ja absoluutselt kõike selle juurde kuuluvat. Kui kümne paiku õhtal koju jõudsime, oli gourmet õhtute jätk, jõime taas veini, tundsime, et meie keha on väsinud, aga õnnelik.
Ujuda on hea. See on mu taasleitud harrastus. Järgmine kord lisanduvad ka solaarium ja mõni uuelaadne saun.

Elu nagu spaaaaas. See oli õige puhkus.

see, mis on.lihtsalt praegu

Asjaajaja on mu ametinimetus, nii üldisem, ma mõtlen. Vähemalt nii mulle tundub. Minu meelest ajan ma pidevalt mingeid asju, planeerin ebanormaalsetes kogustes, planeerin veel, pean erinevate asjade üle arvet. Näiteks tänagi, jooksin mööda pangakontoreid, uurisin, palju ma see kuu palka olin saanud ja tuli välja, et 900- vähem. Täiesti normaalne. Ja kui ma poleks seda hakanud uurima, poleks ju midagi toimunud. Nii siis maksti mulle raha juurde ja veel pealegi, vabandustega. See on iseenesest hea, aga selleks kõigeks pidin ma enda üliväsitava Tartu tripi järel ülivara tõusma, et kõike jõuda. Ja loengusse ma ikka ei jõudnud. Ponnistused ponnistused, mis ikka ei jõua päris sinna, kuhu eesmärk seatud. Sest ma ei jõua end katki rabeleda. Päriselt ka, seda ei tohiks minust oodata, hoolimata sellest, et ma noor olen. Tahan veel mõnd aega noor olla.

Trip Tallinnast välja oli hea, kuigi enda loomult siiski veidi närviline. Kasvõi see, kuidas toimus bussile jooksmine, oli soov ikkagi võimalikult ruttu kohale jõuda. Jooksmine higipiiskadeni. MMMMõnus uni bussis. Energia, suhtlemine, suhtlemine, unisus, söömine, joomine. Uni. Jalutuskäigud, vestlused, tundma õppimised. Tagasisõit, taaskord absoluutne kukkumine bussi-istmetel. Oli soe ja pisut kõhe, ilus ja pisut vihmane. Kõike oli. Ja nüüd olen ma siin. Jälle

Kui tagasi jõudsin, kõhedas Tallinna öös, võttis üks hea inimene end minu juurde ööseks, sest ma polnud ausalt isegi võimeline taksot tellima. Ja tema on õnneks pea alati mu jaoks olemas. Aitäh, Eva. Kodune tunne, pisut teed ja uni.

Ja üks Inimene vallandati vist täna töölt. Sellepärast pole ma eriti õnnelik, kuigi ma saan põhjustest aru. Siiski, kas Univeraalis peaks siis töötama vaid kuiva olekuga ja Tublid töötajad? Kõike ju korraga ei saa, ma arvan. Vahel saab ka. Ja kõie on võimalik ka inimesele õpetada, selgeks teha. Valik pole minu teha ja kui ma peaks valima, ega ma ei teaks isegi, millise variandi kasuks otsustaksin. Raskuspunktid. Igati universaalseid inimesi on vähe, ma arvan. Inimene pole masin, et temasse on kodeeritud kõik eeldatav ja vajalik. Selles mõttes, mis on, on imelik olla. Aga see möödub

Muidu olen täna üle pika aja võtnud enda jaoks aega, loen, vaatan vihma, naudin kollast ümbrust toas, sooja valgust ja teed. Homne päev tuleb ja peab jälle hakkama elama kellaaegade järgi. Ka selle vastu pole midagi, kuid aega võiks saada laenata.
Nõndaks, pisikesed. Jutustuse lõpetan

Kui nüüd tõsisemalt mõelda ja sekka öelda enda arvamus äsja toimunud peo kohta, siis ma ei saa täpselt aru, mille üle inimesed nii tohutult rõõmutsevad. Minu jaoks oli see suht mõtteTA pidu, mille mõtet ma küll vahepeal püüdsin leida ja võib-olla leidsingi, aga siis see taaskord kadus. Põhiliseks häirivaks teguriks jäi neil hetkil see koht, kus see toimus, see koht polnud kuidagi üldse õige. Seda mainisid õhtu jooksul ka paljud teised, eriti arutlesime me selle üle Kairiga ja ei suutnud isegi mitte kella kahe paiku öösel veel aru saada, kuhu me sattunud oleme. Aga noh, we think alike anyways.
Positiivsemateks külgedeks olid mõned lühivestlused, mis enda katkendlikkusest siiski head olid, positiivseks oli samuti meie filosoof gängi nägude nägemine - see, et me oleme siin siiski kõik olemas. See kuidagi lisas kindlust ja head meelt. Ja võib-olla oligi viga minus, sest mitmeid kordi kui ma olin kuidagi vaikseks jäänud, tulid paljud inimesed mind "lahingusse" kaasa kiskuma, küsivad näod ees, mis nüüd minuga lahti on, üpris üllatav. Ja hea tunne. Hea tunne, et keegi näeb.

Ja veel võib-olla seda, et ma olen viimasel ajal harjunud olema tähelepanu keskpunktis või üks tähelepanu keskpunktidest. On teatavas õhkkonnas nii juhtunud. Ja kui ma olen väsinud, ei jõua ma seda olla, kuigi võiks, aga sel hetkel ie leia ma mõtet. Ja siis ma lihtsalt olen ja ei viitsi ka pingutada. Sest ma olen omade sees. Ja sisimas olen ikka lõpuks pisut pahane.
Ning seltskondade segunemine on ikka veel pisut veider asi.


pisut ausust teie päeva

Ma räägin siis teile enda elust kah. Bloggi lehel on, nagu avastasin, kaua vaikus olnud. Minu jaoks pole see kaua, aga noh
Ma ei jõua hakata kirjutama kõigest, mis on toimumas, sest seda on õnneks ja kahjuks liiga palju. Pigem õnneks, ma ei kurda. Ma olen ilus ja hea enda inimeste sees. Ja need inimesed on küllalt erinevad.

Praegusel hetkel, niisiis, olen taaskord mõtlemas sellele kui palju joominguid on viimasel ajal olnud ja kui palju neid lähiajal lisandub. Ja kui ma olen kuulnud ja lugenud Võileivamaja briifingutest, kus veini mekiti, siis Universaali miitingud on sellised, kus tarbitakse, võiks lausa öelda, ebaviisakas koguses vesipiipu, õlle, viina, mida iganes soov ütleb. Kuna viimane pidu seal, mis lõppes täna hommikul, oli Universaal Universumi 8-s sünnipäev, siis jajah. Kui ütlen, et kõik oli firma poolt kinni makstud ja tellida võis ülihubases kohas nagu African Kitchen mida iganes ja palju iganes, siis võite arvata, millises konditsoonis olin mina ja me teised kallid ööks ja töiseks hommikuks.
Ma võtan viina....lalallala....ma võtan viina...

Ja ma võtsin viina, Viru Valge mekkis hästi. Ja isegi tööle jõudis. Tööl sai koos halatud ja koos helistatud meie teistesse alapoodidesse ja küsitud, kuidas tervis on. Ei olnud see kellelegi hiilata, ka mitte ülemustel. Ja ninad läikisid.

Siis oli juba parem. On juba parem.
Ootama jäädes veel neid järgnevaid joominguid. Kas ma olen hetkel alkohoolik? Ei, kindlasti mitte, aga viin mekiks ikkagi häste.
Ja olulised on, nagu ma ei väsi mainimast, ka inimesed. Inimesed siit, sealt, kuuse otsast ka. Peaasi, et on sobivad.

Lõpetuseks. Ma avastan enda voodist üllatusega aina enam üllatuslikke nägusid.
It is all good.