Tere

Ma siin vaikselt olen öös, mõtlemas mõeldavaid ja mõeldamatuid mõtteid. Selle kõige taustaks sumiseb-müriseb-laulab pesumasin. Ehk siis täiesti normaalne - selle asemel et olla väljas nagu Normaalsed Noored Inimesed, juues end piiritult täis, istub neiu Eva enda pesumasinaga kodus ja ootab. Ootab kuni saab enda ilu-ilusad teksad ja riided taas selga tõmmata.

Üldiselt ka, kodus on hea. Kodus on rahulik, kodus on aega iseendaga olemiseks. Siin ei leia ma, et olen aega tuulde visand, kui avastan end 3-ndat tundi lakke sülitamas. Siin tundub lakke sülitamine, varvaste vaatamine ja muu täiesti vajalik. Vaatan enda kõrget lage, piilun ja vastan tihedalt tulevatele telefonikõnedele üsna monotoonse häälega, mis üsna hästi märgib seda, et Eva tõesti ei soovi täna õue mängima minna. Paar viisakat sõna ja võib taas anduda totaalsele lebole, muusikale ja muule heale. Kapp on ka söögist täidetud, vähemalt täna. Seega kodust lahkumiseks põhjust nagu ei leiagi. Isegi elavat muusikat võin enda koju kuulda, kui avastan, et keegi mees kitarri saatel mu akna all laulab.

Nii ma olengi viimasel ajal: kodu, töö või mõne eriti hea sõbra vahet liikumas. Suuremate seltskondade-olemiste jaoks justkui ei jätku energiat, kuigi seda võiks taas tekitada. Ja ma siinkohal ka vabandan igasuguste loomade ees, kelle viimasel vast nn vahele olen jätnud või kellega piisavalt pole Olnud. Mul on lihtsalt väsimus või hooti kerge sügismasendus või midagi muud säärast. Teate küll mind, eksole ;) Seltskonda minnes võin ma seega positiivsuse asemel jätta hoopis negatiivse tunde. Siiski, vahel aitab kasvõi see kui korra kuskil üritusel ära käia, nn välja murda - energia ja tahe rokkida on tagasi. Praegu aga õige tasamisi eemaldun ja ronin enda rohelisse soojahõngulisse tekki. Et õige pea alustada parema pühapäevaga...