You confuse me in a way that I never knew
Break me shake me hate me take me over

Dead ends
Et nüüd, vahel tundub nii, et on ainult see baka jant ja midagi muud ei olegi. Et mul ongi ainult mu läpakas ja raamatud ja võimalus kirjutada. Võimalus kodus süüa ja võimalus ärgata nii hilja kui tahan. Alarmeeriv kohustus puudub ja see muudab uimaseks. Samas, ma tunnen, et enda alal olen ma palju, rohkem kui arvasin, viimase paari kuu jooksul suutnud areneda, paljuski just tänu sellele, et mul on selleks, ja enda jaoks, aega. SAMAS, vahel tunnen Laseringist puudust, eriti kui sellest rääkima juhtun. Ja häirib see, et enam ei ole ma selline muusikaguru, kes teadis plaatide ilmumiskuupäevi ja näiteks -nädala-uusi-plaate või enam ei saa ma oodata Bertuse "bussi" sõitmas Laseringi poole, mis oli alati nagu suurim kingitus. Selline ootamis-ja üllatusrõõm. SAMAS siis, viimaks, tundsin ma just seda, et ma taaskord, nüristun ära. Et ma üha enam lähenen muusikateemale ja see on hea ja uhke, kuid kaugenen kooliteemast. Sellise tühja koore tunne, sest midagi oli ikka puudu. Dead ends. Miks siis ei saa kõike korraga, ja kui, siis kuidas saaks?

Sellised küsimused täna. Arvatavalt pean baka-agoonias edasi kannatama. Jah, ma tean, nii on ju õige. Põrr

Olles kirjutand paari päevaga 10 lk baktööd, on kogu energia läinud. Seda tunnen nüüd, mitte enne. Tunnen ka, et ei oska ega tahagi inimestega eriti suhelda. Sest olen enda mõtte sees, I'm away away, not in-another-room away. Kuigi ma karjun enda baktööga, ei saa endast aru-saan endast aru, tahan ma ikkagi jätkata, jätkata selle eksperimendiga. Muidugi kogu aeg ei jõua. Aga täna tunnen juba, et istuksin jälle vaid enda tekkide ja patjade sees, loeksin taaskord midagi, ja saaksin inspiratsiooni. Selleks, et midagi veel kirjutada. Õu ei kutsu üldse, sealne on ebainspireeriv lausa. Hall ilm. Kuulan Manu Chaod ja õõtsun unelevalt. Mõne minuti pärast pean enda illusoorsest maailmast korraks reaalsusesse astuma - hambaarst. Selle ajal juba igatsen enda voodit ja raamatu ihalemist läbi poolkinniste silmade. Ma teadsin seda ette. Kui Eva kaob, siis kaob ta korralikult mõneks ajaks. Sellegipoolest, annan teile loa ja lausa nõude, et mind vahepeal endaga kaasa haaraksite, päris maailma.

Kallistused

Heitlik päev

Jah, heitlik päev ja heitlik olemine. Tujumuutus on eriti äkiline, ühel hetkel on halb siis on hea, ühel hetkel on palav siis on õõvastavalt külm, jäiselt külm, ühel hetkel on inspiratsioon siis pole midagi inspiratsiooni lähedastki. Niiviisi istusin ma täna raamatukogus. Tunne, et hakkaks nutma, samas naeran. Tunne, et võtaks ennast kokku, samas varisen laua alla. Ei julge suhelda - julgen suhelda. Ma tõesti ei tea ennast praegu. Imelik olemine, ja keskaja kultuuriloo oleks ka peaaegu läbi kukkunud, aga õnneks ei kukkunud. Kuigi mis kasu on pikast õpisklemisest kui tulemus on nigel...
Suht mõttetu.

Jah, kõik on heitlik. Juba minu õppimisvõimekus on sellist laadi. Ma suudan maksimaalselt kaks tundi järjest õppida, seda ka pidevate häiretega. Kord häirib mind mingi krõbistamine, kord ilus mees raamatukogu laua taga, kord häirib mind lihtsalt kõhutühjus või mõte, et ei, mul on vaja juuksurisse minna ja enda soengut kohendada. Kui sellised mõtted tulevad filosoofia vahele, siis on võimatu filosoofia lainel püsida või täielikult aru saada. Ei suuda vahepeal ikka üldse kontsentreeruda, kuigi püüan siiski edasi. Püüan nii, et oleks parem ja edukam ja zenim. Jälle

Hmh. Raske on olla täna. Was it something in the water..

Hämmastaval kombel, mulle täitsa meeldib mu elu antud hetkel. Mulle meeldib see, et mul on aega teha asju, mõelda mõtteid siis ja nii palju kui ma tahan. Inspiratsioon on minuga. Loen ja saan uusi ideid, elu tähtsamad asjad ei tundu mõneks hetkeks hirmutavad, vaid hoopis kaasa kiskuvad. Sellised, nagu nad tegelikult olema peaksid. Ma olen enda baka töö ainesest lummatud, leian uusi külgi, mida ses töös vaadelda. Enda jaoks on see kõige rohkem kui avastusretk, sest ma avastan läbi selle iseenda mõtet. Endaga võib huvitav olla, mõtlen ja arutlen iseendaga, nagu skisofreenik noh. Olen enda väikeses mullis, enda kodus, enda tuhandete sallide ja raamatute sees, nagu Pamela ütleb. Kuulan muusikat, sealt saab ka ainest nii mõnekski puhuks. Ei kiirusta liiga meeletult, võtan asju vastu nii, nagu nad minuni tulevad. Jõudeaega peab olema ja varuma.

Muidugi ei tähenda see, et ahastushetked olemata on. Ma ahastan ja tugevalt, kogu hingega. Ma karjun iseendaga, iseendale, teistele, et ka teised tajuks mu tohutut hirmu ja õõva ja saamatust. Õnneks nii käitun ma viimasel ajal vähem. Sest vahepeal olen saanud julgustust, tunnet, et see, mida teen, ja see kuidas mõtlen, on isegi huvitav. Et mu mõtetel isegi võib olla kaalu, sest vahepeal ei olnud ma iseendaga enam üldse sõber. Praegugi pole, aga tunnustust on vähemalt natuke tulnud ja see aitab. Aitab et olla

Mulle meeldib lugeda Kolakowskit (näiteks), sest mulle tundub, et ta räägib minuga. Ma armastan seda kui nii juhtub. Et rohkemad ja rohkemad raamatud minuga räägiks. Selliseid pole mu elus palju olnud. See mõjub mõnusalt, niisamuti nagu viimase koos veetmised inimesega, kellega koos veetmist hakkan taas ja vast rohkem hindama kui varem.

Teie Eva