Tulin nädalavahetuseks maale, plaaniga laupäeval veel folgile kiigata. Miks plaan ei õnnestunud?
Reedel, 12 paiku päeval jõudsin suvilasse, mil ema mind pea kohe randa kihutas. Niisiis, alates keskpäevast paar tundi ja natuke veel vedelesime rannas, Eva päevitas, päevitusõlist küllastunult, kõik oli kaunis, mina olin kaunis. Suvilasse jõudes püüdsin veel mõned minutid päikest ja hea oli olla. Hommikul tõustes olid põlenud mu silmalaud, lõug, kael, kaenlaalune ja muud kohad, kuhu ju "kindlasti" taipad päikesekaitset kanda. Praeguseks on mu täpilise koera laadne maaling kaelalt ja mujalt hajumas, olek on küllalt Pruun, kuid nahk tunneb end endiselt küllalt veidralt. Peaks vist tõdema, et päike on nüüdsest mu vaenlane, kuigi üldse ei sooviks nii mõelda. Eks siis folgile 23-26 juuli aastal 2009.

Mis on olnud selle nädalavahetuse pluss? Olen saanud Ohtralt süüa, nagu ikka kombeks kui vanematele maale külla lähed. Ja veel rohkem süüa. Püksid kukuvad sellegipoolest alla. Võib-olla toimub taaskord see protsess, kus ma muutun väikeseks täpiks lapsepõlve kodu WC ukse peal. Võib-olla

some lyrics..

I had a conversation with you at night,
It's a little one sided but that's all right,
I tell you in the kitchen about my day,
You sit on the bed in the dark changing places,
With the ghost that was there before you came,
You've come to save my life again.

I don't dare to touch your hand,
I don't dare to think of you,
In a physical way,
And I don't know how you smell,
You are the cover of my magazine,
You're my fashion tip, a living museum,
I'd pay to visit you on rainy Sundays,
And maybe tell you all about it, someday.

Kuulan üle pika aja Belle & Sebastian´i
Nunnadi (nagu Pam ütleks)

Kolasin öisel suvila verandal, libistasin sõrmi üle nostalgiast nõretavate riiulite ja näppu jäi Heideggeri "Sissejuhatus metafüüsikasse". Ma pole seda kunagi korralikult lugenud, Tartule mõeldes otsustasin pilgu peale heita. Ei olnudki nii halb mõte.

Filosoofia on olemuslikult ajakohatu, kuna ta kuulub nende väheste asjade hulka, millede saatuseks jääb mitte kunagi võida leida oma kunatises tänases vahetut vastukaja ega ka mitte kunagi tohtida leida. Kus säärane asi näivalt juhtub, kus filosoofia moeks muutub, seal ei ole kas tegelikku filosoofiat või seda tõlgitsetakse vääralt ja kasutatakse mingisugustel talle võõrastel eesmärkidel ära päevatarviduste jaoks.

Filosoofia ei ole seepärast ka teadmine, mida võiks nagu käsitöönduslikke ja tehnilisi teadmisi vahetult ära õpetada, mida võiks nagu majanduslikku ja ülepea kutsealast teadmist vahetult rakendada ja kunati ta kasutatavuse seisukohalt arvesse võtta.
Aga see, mis on kasutu, võib ometi ja alles õieti olla võim. Mis ei tunne vahetut vastukaja argipäevasuses, see võib seista sisimas kooskõlas päristise loodumisega mõne rahva ajaloos. Ta võib olla isegi selle eelkõla. Mis on ajakohatu, sellel on oma päristised ajad. See käib filosoofia kohta. Sellepärast ei lase ka iseendast ja üldiselt kindlaks teha see, mis on filosoofia ülesanne ja mida järelikult peab talt nõudma. Filosoofia vallalaotumise iga aste ja iga algus kätkeb endas oma seadust. Ütelda laseb ennast ainult see, mida filosoofia ei suuda olla ega korda saata.

..On täiesti õige ja parimas korras see: "Filosoofiaga ei ole midagi peale hakata". On ainult väär arvata, et sellega on otsus filosoofia kohta langetatud. Nimelt tuleb veel väike täiendus vastuküsimuse kujul, kas - kui meil ei ole filosoofiaga juba midagi peale hakata - ei hakka filosoofia lõpuks midagi mitte meiega peale, eeldades, et me läheme ka selle peale. Sellest piisaks meile selle selgitamiseks, mida filosoofia ei ole.

Mõtlesin küll, et püüan välja tuua vähem lõike ja teha sissekande lühema ja paremini haaratavama, kuid see kõik vajas märkimist, kuna siin peitub mu meelest nii mõnigi tera tõtt, sellist printsipiaalset tõtt. Jätkan lugemist

Te teate, et liiga kõrged ootused ei vii sihile? Jah, muidugi te teate. Ka mina tean. Ma sain selle kohta taaskord tõestust. Kasvõi ootus lõpetamise-järgse suve osas - ma ei tunne, et oleks midagi, mis niivõrd raputaks, muudaks, vabastaks. Peaks äkki minema ja end metsas korralikult välja karjuma. Unleash the creature. Või ootus ühe kooselu osas, mis varem kui arvata oskas, karile jooksis. Algul kartus sellest, et mina ei suuda enam usaldada, pärastine usalduse kaotamine teise inimese poolt. Ma ei tea, mis valesti läks. Sellest tuleb igal juhul rääkida, sest ma hoolin. Võin öelda, et see kombinatsioon "great expectations" ei ole kunagi hea. Note to self: ära ole selline roosamannaline unistaja

Üle pika aja on Tallinn talutav. Istun enda hommikus, kaaslasteks Oasis ja vestlus ühe parima sõbraga. Päike tungib tuppa ja ma tunnen, et ma olen rahul. Rahulolev. Sellist tunnet kohtab mu elus viimasel ajal harva. Ma ei tea, mis on see, mis mind endiselt häirib, miski, mis ei lase vabaks lasta, rõõmu tunda. Ilmselt on kevad minusse siiski oma jälje jätnud, sest nagu varemalt öeldud - raskeim periood mu elus. Sama raske on sellest lahti rabeleda ja mõista, et nii enam ei pea. Et pole enam midagi, mis kinni hoiab, keelab olemast nii nagu tahan. Lahti laskmine, lahti olemine. Kramp pole vajalik. Püüan harjuda

Maal olla on hea. Seal on vaid hedonism, ei muud. Tallinn-Tartu suunal rongiga sõita on hea, hoolimata sellest, et vahetult enne rongile jõudmist oled mõlemal korral läbimärjaks saanud. Ma ei vaevu enam varju kandma, sest vihm on ka omal moel vabastav. Kui Tartus rongi peale jalutasin, suutsin siiski pisut ära eksida. Vihma kallas meeletuseni, meeletusteni (?), avastasin tänavaid, mida varem näinud pole. Mõnus "oma küla" efekt on igalpool - üks põhjuseid, miks ma Tartut armastan. Ja suitsu või asfaldi lõhn ajab meeled ärevile. Mäletan Vikerkaare tänavat. Viimaks jõudsin rongile ja terve tee saatis mind õhtupäike, nii et salli sees oli kuum, kuum koos Mick Jaggeri või White Stripes'iga. Ma armastan seda tunnet, et Tartu saab olema mu kodu, vähemalt praegu. Et kui sõidan Tartu poole, tunnen, et sõidan koju. Ja Tartu olemised on head, isegi või eriti siis kui neid pole plaanitud. Hea on, et minu ebaloogilised püüded selleks, et kokku saada, täiesti suurepäraselt õnnestuvad. Meel sai igal juhul lahutatud. Intrigeeriv.

Peaks oma inimesi rohkem nägema. Ma olen mõnes mõttes nii kaugenenud. Aga täna ei tahaks. Täna tahaks teiega olla. Mulle siiski meeldib, et vahepeal tuntakse mu vastu huvi, isegi kui mina ise olen vaikuses. Uskuge, ka mina huvitun

BTW: koostan vaid lihtlauseid, vähemalt mulle tundub nii. Ma ei ole rohkemaks tõesti võimeline. Tühjaks pigistatud svamm. Magistritöökavand on mu suurimaid saavutusi viimasel ajal ja sellega läks ka aega nii mõnigi päev. Pole võimeline ega tunne ka vajadust sügavamateks kirjapanekuteks, vähemalt mitte praegu. Te teate seda, ma kas kaon täielikult või olen rohkem siin, olemas. Hetkel valin olemas olemise

Annan endast märku

Viimaks tundsin, et oleks õige aeg kirjutada
Nädal aega olen jantinud Tartu magistriteemadega. See on endas hõlmanud juhendaja otsimist, kava koostamist, meeletute kirjavahetuste pidamist, esseed ja haiglaselt pikka ootust selleks, et avaneks võimalus vestelda Tartu analüütikute ja teaduritega. Viimaks see võimalus avanes, pärast viie tunnist ootust koos tulevaste võimalike kursusekaaslastega. Ma ei oska suhestuda. Sealne vibe polnud ikka päris see. Ja seda "See" pole ma veel leidnud, mitte kuskilt. Polnud imestamistväärt, et Tartu filosoofia hõlmab endas konkreetsust, tegevusplaane, praktilisi eesmärke. Kui suur saab selles kõiges olema filosoofia määr? Küsimusele vastust veel ei tea. Siiski, ma julgen jääda skeptiliseks. Minu lemmikinimesed eilsest päevast olid üks noormees Tõnis, kes oli just nii random nagu peaks olema. Ta oli lõpetanud bakalaureuse ehtekunsti erialal EKA-s ja mõtles, et noh, see filosoofia tundub nüüd kuidagi õigem...et äkki...kunstifilosoofia midagi...midagi...? Just täpselt sellist ähmasust ma armastan. Teine noormees, kes oli küll küllalt Tartu moodi ja küllalt konkreetne ja ninakas (tervitused Mats), avaldas siiski muljet. Sest ta oli vähemalt nõus diskuteerima või aktsepteerima minu täiesti-mitte-Tartu vibe-i ja eneseteadlikkust. Võib öelda, et olid muhe (võib-olla mitte päris matjuslikul moel :p) Positiivne. Ülejäänute osas ei oska arvamust omada. Tõsi on see, et paljud tundusid ja ilmselt ka on nooremad kui mina, sest ma olen selline luuser, kes istub filosoofia bakas 5 aastat. Ja ilmselt ka piisavalt luuserlik selleks, et mitte omada enda filosoofias praktilist eesmärki. Tartu meelest muidugi suur viga, minu meelest suur boonus selleks, et tõeliselt filosofeerida. Vaatab, mis saab. Mats, pane tulemused SAIS-i juba üles:)

Magister pole siiski ainus viimase aja meelelahutus. Pamela elab mu juures järgmise kuu või rohkem. Ma tunnen, et meil on parim mõistmine. Ja sa tead seda, mina tean seda. Armastus.
Juhuslikult kohatud sõbrad täidavad päevi, niisamuti nagu hetkeajel minemised suvilasse. Ootan Lõuna-Eesti trippi, armastan neid inimesi, kellega sinna lähen (mu turvaring). Ootan kanuumatka ja folki. Ootan otsustusvõimet....või selle avaldumist minus. Sest mul pole aimugi, mis saab edasi. Randomness. Veel natuke ja otsused peavad hakkama kukkuma. I wish they´d taste as sweet as apples

Lähen kala püüdma PUNKT