need unenäolised momendid..

Oleme jälile jõudmas põhjusele, miks Eva nii kaugel ära oli mõningad päevad. Põhjuseks on suure tõenäosusega tõik, et minus kerge haigus pesitses. Kuna ma igati haigestumist vihkan, püüdsin seda endale mitte tunnistada ja siiski ringi liikuda. Näiteks mäletan, et kui laupäeval Riina tervitusele sõitsin, ei jõudnud bussis peaaegu püstigi seista, vahepeal lõi sisse tohutu nõrkus ja silme ees polnud muud kui eksitav udu. Nii üritasin ma iga hinna eest selget pead hoida, kuni ühel momendil võis taaskord tõdeda, et olin võimeline sealsamas bussis mõnele istmele kukkuma ja magama jääma.

Reede ja laupäev mõlemad olid minu jaoks niivõrd unenäolised, et unenäolisemaks on raske midagi mõelda. Ma lihtsalt hõljusin läbi tegevuste, inimeste nägude, kõnelemiste. Raske oli isegi saapaid jalga saada, sest hetkel, mil veidigi pead allapoole pidin hoidma, läks sumin veelgi suuremaks ja püsti tõustes oli esimesed sekundid raske end kui ka end ümbritsevat dešifreerida. Jahh, ma olin niivõrd kadunud, ma hoidsin seda teiste eest, kuid tagant järele mõeldes poleks paha teinud see kui keegi oleks selle kadumise kõrval olnud. Teatavasti on end üksinda komplitseeritum rajal hoida. Vene muusika reede öösel oli küll hea, aga oo, kuidas see mind veel teravamalt ära lõikas. Lõpuks tundsin külmusest ebaloomulikku sooja ja lihtsalt vaatasin üksisilmi. Enam ei jõudnud, hea oli koju jõuda.

Pühapäev oli aga hoopis teine teema. Veelkord ärkasin üles kerge iiveldustundega, mõeldes "Ei tohi, ei tohi korduda see". Olin õnneks nn. teadvusel, unenäolisusest kõnelesid veel vaid mu eriskummalised unenäod eelnenud ööl. Teatavasti on haiglast tooni omavad unenäod järelmõjuks kas haigusele, eelnevale joomingule või lihtsalt ärevustundele millegi suhtes, seda siis vähemalt minu jaoks. Haigus minust oli aga möödumas, olin juba inimese mõõtu võttev. Kuulasin Lapimaalt pärinevat uinutavat muusikat, kuid ta ei viinud mind ära, ma suutsin vaid nautida. Läksin külla ja olin Elus,

.......peas kõlas selgelt "Tere tulemast, tagasi".

Away

Eva on täna vale jalaga voodist välja astunud, ma ei lepi millegiga, ma ei kuula kedagi. Ma olen vaid endas, ma olen nii kaugel, et see kaugus muutub mullegi hirmutavaks. Enda rahulolematust väljendan ma avalikult aga hoopis vaikusega. Ma ei leia mõtet seda lõpmatult teistega jagada, ma lihtsalt vaikin ja lepin teistega neil hetkil, mil see tunne mind taas tabab.

Sellegipoolest lähen täna õhtul bashmendile, eeldatavalt vähemalt. Hea muusika, mille järgi suudan tantsida & toredad inimesed teatavasti aitavad. Juba eile õhtul sai Hundis sellest pikalt mõeldud ja seda üritust oodatud. Loomulikult pean ma minema. Tunnistust on leidnud ka see, et kui miski (kas siis teadvustamatu või mitte)segab, saan selle tantsides maha raputada. Nii et järelikult muusika läbi mul taastuda ongi vaja.

Pähe turgatab ka mõte, et see, miks minus hetkel säärane rahulolematus pesitseb, võib olla ka põhjustatud tõigast, et eile sai pikalt pikalt räägitud tulevast suvest, kõigest, mis siis aset leiab. Ja mõte hakkas tunduma enamgi kui magus. Ootan Prantsusmaad, ootan Folki, ootan meele järgi olevat tööd ja sõpru mu suves.

Kuigi selle kõigeni veel aega on, oli sellegipoolest hea ja kummastav koos Eneli, Fredi ja Elega Harjumäe külmuses seista, tunnetada linnulaulu ja lund samaaegselt, ning minna suve mõtetesse.

we must be strong

Vahepealsel tunnil, mil mõni kaasõppija hõivatud on, täiendan enda bloggi. Mitmelt poolt on kostunud hõige: Kirjuta, kirjuta, hõise meenub isegi eile Eneli pool olles. Nii ma siis võin mainida, et üldine meeleolu on varieerunud sujuvuse-mugavuse ning paanikahetked- emotsioonitsemiste vallas. Nii siis tunnen, et iga hetk, mil midagi eba-kasulikku teen, peaksin enda energia kontsentreerima hoopis vastupidisele, tunnen enda süüdlaslikkust. Jälle löön ma aega surnuks, jälle võin ma öelda: kaotaja! Sessi ajal pole võimalik end puhkushetkedel täiuslikult nautida, sest alalõpmata tiksub miski kõrva-jala-käe või ma-ei-tea-veel mille taga.

Igastahes on loetud, mängitud lugemist äärmiselt erinevais situatsioonides. On üritatud keskenduda kodus mugavas tugitoolis (see on aga liigne põhjus uinumiseks); on kõrvale võetud pisuke kogus alkoholi (tagab veel suurema une)....tähed jooksevad arusaamatult mu silmist mööda, pole linkinguid; on jalutatud kindlal sammul päikesevines raamatukokku (just See keskkond & kasulikkusest kisendavad ilmed); on õpitud kaastöös Elega, on õpitud kaastöös Ele & Eneliga, on õpitud kaastöös Ele ja Erkoga hommikusöögi jõul (see variant sobib mulle hästi siis kui teised in-d innustavalt mõjuvad). Koostöö pole lõppenud, seda katsetame veel mõnd aega.
Lõppkokkuvõttes võib esile tuua vaid böööööö, sest kirjutama pole suutnud veel hakata, omavahel loovad kombinatsioone esseed ja eksamid.

Eile öösel aga suutsin imejõul aru saada Jeeeaannnn-Paul Sartre`ist siis kui olin koju jõudes isa sõprade eba-adekvaatset juttu kuulanud, isa lauluhäält tundnud ning veiniseid põrandaid märganud. Suundusin 1.30am keldrisse, võtsin moe pärast kõrvale veiniklaasi & lugesin. Mõneks ajaks see toimis.

Üldiselt aga....ma tahan sellest hullusest ruttu vabaks saada, järgnevad paar päeva ma vaid Kirjutan, et siis tunda õigust sõpradega täisväärtuslikult pidutseda. Jahh...huhh....võtame end kokku & paneme hästi!



...peas on ühtlaseks muutuv sumin. Vaja on puhata. On siis vaja sellist vägistamist usundite vahel ja Erko Minttot (or?)
...on siis vaja vanemaid, kes jooma innustavad & nende sõpru, kes enne 3 öösel ei kavatsegi lahkuda.



Elame veel, elame veel....jahh..

kergelt

Lai lai on maailma lai....
Kui hoo kord peale said, siis jookse ainult jookse

Just nii...veel mõned ajad tahan ma veeta siin, kindla mulli sees, kus on tekkinud oma seltskond ja oma stabiilsus, kindlad teed. Kuid mõne aasta pärast võtan ma hoogu ja lähen vaatama, mis peitub teistsuguste ekraanide taga. Läheksin just nimelt vaatlejana, kuigi eks ikka oleks ma viimaks ka osavõtja. Siis tahan ma minna & reisida, vaatab küll, mis sest kõigest lõpuks saab, sest kõikjale jäävad maha sõbrad-hingekaaslased & teatavasti hoian ma inimestest küllalt tugevalt kinni. Ilma nendeta tekib tühjus, mida ma küll tihtipeale ei tunnista, rõhutades pidevalt enda ise-olemist. Aga tekib & tühjust pole vaja. Praegu on mu kätes täidetus, vähemalt osaliselt.

Kui välja jätta mu suutmatus olla kohusetundlik tudeng, siis tunnen end praegu ümbritsevas hästi, ta võtab mind vastu, isegi Tallinn ei morjenda mind. Pole karjuvat vajadust kuskile ära minna, siin on mu elu. Kuna elu on siin & praegu,
just selline nagu ta on, siis äkki peaks mööda halle Tallinna tänavaid suutma ka akadeemilise raamatukogu poole rühkida, kuhu on küll veel hallim loor vajunud. Ma eeldan, et neil niiskuse alla mattunud tänavatel oleks palju edukam kulgemine kui kõrvus oleks meelepärane muusika, peab endale uue mängija ostma. Siis läheks, alpid kergelt jalas ja muusika kõrvus. Siis ma lendaks. Jahh, nii ongi. Praegu lähen ma lihtsalt kergelt astuma.

Uus

Mõnusat uut aastat! Nagu iga aasta, tundub ka selle aasta alguses uue aastanumbriga harjumine raske. Kas tõesti 2005? Vägev, kuigi ma kujutan ette, et veel kuu-paar on seda numbrit kuskile veider märkida. 2005
2005 algus möödus katusel sõpradega lauldes & kui öeldakse, et nii, kuidas võtad vastu uue aasta, möödub ka ülejäänud aastast, siis minugi poolest. Minugi poolest, miks mitte käia katuseid mööda (seda ka kaudsemas mõttes), näha sõpru enda ümber ja tunda siirast rõõmu. Miks mitte veeta õdusaid õhtuid, vaikuses, kärarikkuses, tantsus. Võtan kõik vastu, võtan tuleva vastu.
Ühesõnaga, et oleks esindatud kontrastid eufooria - rahu õnn - melanhoolia kohusetundlikkus - vabaks laskmine
Ja võtke mind enda nädalasse, sest avastasin, et järgmise nädala kohta mõnd suuremat plaani peale ühe polegi. Kuis küll juhtunud see, viimastel nädalatel siiski märked kalendris.

Ja rohkem ma praegu ei ütle. Tegelikult olen ma päris vait