Aaahh kui hea on siiski vahel see kui keegi täiesti ootamatult uksekella helistab, keegi tore. Tänane situatsioon siis, kirjutasin inimesele sõnumi ja kuna vastust ei tulnud, olin hetke kaugusel sellest, et kuhugi mujale end asutada. Ning mõne aja möödudes, inimene ukse taga, rõõmsalt ja lokkavalt. Me filosoofid on siiski tõeliselt muhedad.
Tegelikult see, et inimesed aina enam uksest sisse vajuvad, on järgmine kindel vihje kevadele, praegu paistan ma seda nautivat. Tegelikult naudin ma seda pea alati, siis kui inimeste intentsioonid on siirad, st. kui tullakse seepärast, et minuga koos aega veeta tahetakse, mitte kui ettevõtmisel pisuke omakasu märk sees on. Neil juhtudel olen ma kindlalt ja karmilt õppinud inimestele ära ütlema, isegi mitte enam viisakalt. Jahh, teatavatel hetkedel võib inimloom olla enamgi kui läbinähtav.
Ilusad on päeva-ajal linnakivide vahel looduse nautimised, enda nautimised selles, ilusad on kevadõhtud kui on teada, et tegelikult on õues siiski soe, on võimalusi.

Millal, oh küll millal, saan ma tugevamast kevadvaimustusest üle? Ainus mu peas ja inimesed mu ümber

Rahu

Praegu tekib vist periood, mil tahan siia lihtsalt pisukesi märklauseid kirja panna, nii pea iga päeva kohta
Igastahes on taaskord tõestust leidnud, et armsa inimese kõrval on hea ärgata. Eriti posiitvse värvinguga on tõik, et saab lebada ajatult, sest päevad on niikuinii pahupidi peas, saab lebada teadmata kindlat tundi. Ja isegi hetkel, mil hingest usud, et kindel minut päevas on teada, tuleb meelde, et kellaaeg muutus. Muutub kogu suhestumine päeva. Kuid siiski, kui enda kodus lihavõtete puhul hommikust lauda ei kaeta, on võimalik see tunne saavutada ka mujal.
Nüüd tuleb vaid hilja alanud päevas edasi vaadata, kuhu päeva selguses järgmisena kulgen. Rahu on sees.

Mõtlesin teatada, et tõusin just 15-tunnisest unest, seda siis pisut peale üheksat hommikul. ehk siis läksin magama eile õhtul kell kuus ja kui korraks hommikul seitsme paiku silmad lahti tegin, vaatasin, et oot...hommiku moodi paistab olevat, aga samad riided on ikka seljas. panin silmad uuesti kinni ja Magasin veel.

tere hommikust!

Kuid rääkima ma pean

Mmmmm...I`ll get by with a little help from my friends..
Tunne on lihtsalt niivõrd hubane ja meele järgi. Eilne õhtu-öö-tänane päikeseilm sai veedetud koos pisikese osaga meie filosoofidest, kuid omamoodi kogemus oli pidada mõnd üritust nii väikese kontingendiga, üle pika aja siis. Jahh, hoolimata sellest, et teineteise tundmine pole veel parim, toovad sellised üritused, isegi läbi nalja, inimesi teineteisele lähemale. Siinkohal mõtlen ma just seda nn. ära olemist, pika-ajalist koos viibimist ja veidraid situatsioone. Sellele värvinguks seosetud ja seostatavad vestlused, lauluviisid, ka vaikimine. Nad aitavad luua oma õhkkonda ja teemat. Õhkkonda, mis kannab läbi öö, et teetassi ja suitsuvine saatel vastu võtta hommikut, oma karguses, silmad selgeks.
Inimesed on tõesti erinevad, täiesti erineva lähenemisega, kuid vahel on äärmiselt põnev jälgida just kontraste, mille piirid lõpuks aina hägusemaks muutuvad. Ja see pole muud kui hea.
OUUU ja mis ma veel kavatsen öelda on see, et asjad pole üldse pees, vaid varsti leban liiva sees. Päike paistab peedile, olen sõpradega täitsa mäel. Nõndaks siis
Vaadake välja, õhtuvalgus hakkab saabuma.
Kes küll seda lugeda võiks, kuid kunagi ei tea ja tänama ma pean. Tänud Liina, Martinid Lõbu & Tennoke-ne ning Ele.

..enda laua taha maha istudes, hingates, hetkeks vaikides

Viimase aja juhtumised-mitte juhtumised settivad vaikselt enesesse, analüüs ning selle varalt edasiminek. See tunne, "lõpuks jõudsin koju", ja selle järgne paus, olemine enesega on alati pisut omapärane, kuid toitev ning vajalik. Saabub tõeline puhkus, tuttavad asjad laudadel ja põrandal, äratundmisrõõm. Nii hea on vahel enda keskkond, end voodile laiali laotades ja oma toa lõhnu ning õhuvoole tunnetades. See ei ole tunne, mis tabab pärast pikka ööd ja pidutsemist, vaid see, mis tuleb kaasa siis kui on olnud juba aega olla ja Mõtet koostades tasakaal luua. Miski, mis on nii kerge, mulle meeldivad Tegevusele järgnevad pühapäevad, mis annavad võimaluse tõelisele hubasusele ja pehmusele. Sama palju meeldib pühapäevi kellegi teisega koos veeta, seda rahu tunnetades. Täna olid selle lünga täitjateks mu vanemad, kelle koju saabumine mind rõõmustas, nad olid nii muhedad, rahulikud ja omad. Tavalisti aga on hea olla koos ka lihtsalt armastusväärsete ja armastavate inimestega, ma kasutan viimaseid sõnu omal viisil.
Üldse, nagu sai ka Ele suvilas arutatud, on hetkeline väsimus suurematest üritustest, selle asemel on hea olla koos inimestega, kelle kohta teab, et nad lihtsalt tunnevad sind ja tunnetavad seda, kuidas sinuga olla. Nende tarvis ei pea pingutama, nendega saab viibida kuidas iganes. Niisamuti ei pea nende jaoks liigselt asju lahti seletama, saab vestelda või saab vaikida. On lubatud keha ja meele vaba olek, mingis mõttes siis. Nii mulle meeldib olla, meeldib olla ka teisiti. Eks vastu suudan võtta asju ja inimesi mitmeti, ka erinevaid inimesi. Kuid mu eelisvalik just praegu, tuttavlikkus.
Teeb hingele hääd...on ka asju, mis hinge (sisseütlev :P) küsitavaks on jäänud, kuid siin postituses kasutasin esimest varianti. Kõik saab oma ajahetke, see on kindel.

....arvesse peaks võib-olla võtma, et eelnevat kirjutades mängis Rob Dougan..ei tea, äkki mõjutab, võimalik ka, et mitte.

Ata-ata

Praegu on mõnetine pohhuism kooli suhtes, ja kevad pole veel korralikult kätte jõudnudki. Sellegipoolest on päikesepaiste piisav sooviks midagi muud teha, kasvõi lumise mätta peal peeti juua. Jah, mind huvitavad veel loengud, kuid üksikud neist on pikaajaliselt äärmiselt tüütavad ja nii ongi nad kevadest mõeldes hukatuslikus positsioonis. Ma ei tea, ma tõesti ei tea, mis motiveeriks mind käima paaris üksluises loengus, kuhu juba paar nädalat jõudnud pole. Tundub, et miski ja see paneb mu ennast vihkama. Kuidas olen ma nii nõrk? Jahh, praegu võin öelda, et küll järgmine kord lähen, teen kindla plaani, kuid see võib sama hästi läbi kukkuda. Krr...ma tahan, et kevad kätte jõuaks, sest siis on ilus, kuid samas....ma ei tea, mida ma tahan. Äkitselt on vastuseks see, et enda iga vaba momenti tuleb igati väärikalt ära kasutada, et kohustus nii väga ei rusuks? Ei tea, tõesti ei tea. Praegu on minus aga pohhuistlik noor, kükitab va säärane ja ei mõtlegi lahkuda, laks!

kevadisus

Nõndaks siis.
Kõigil on sünnipäevad ja ega minu omagi enam nii kaugel ole. Sünnipäevadega on minusse viimasel ajal peamiselt hääd emotsiooni süstitud (või olen ma seda ise süstinud). Loomulikult on ajaetappidel oma tõusud-langused, kuid mis oleks üks ilma teiseta, seda magusam on positiivne neist. Veel mõned minutid tagasi oleksin langenud raskemasse kirjavormi (mis pole ka sugugi paha), kuid tänane sünnipäevalaps Ele suutis enda jätkuvat sära minugi poole suunata, nüüd on tõesti silmad naervad ja selged.

Ilus on. Loodan, et see ilu veel pisut kestab, ma arvan, et väärin pikemat rahulolu lainet. Pöördepunkti tõi mu meeltesse sisse Tartusse mineku otsustamine ja viimaks ka ette võtmine. Omamoodi hõnguga oli juba sinnasuunas kulgemine, kergelt nostalgiline kõla kõrvaklappides ning sama nostalgiline pilt uduga kattunud akendest välja vaadates. "Tere Tartu", ütlesin ma ja laulsin sooja salli sisse sooja hingeõhuga õige tasamisi Jääboilerit. Ma olin oodatud, see on parim tunne, tunne, et sinu kohalolek läheb kellelegi nii tugevalt korda. Tunne, et sind on vaja, see on vahel the ultimate.
Nii võin öelda, et arvan, et andsin enda juures viibimisega tollele sünnipäevalisele midagi juurde, viimasel ajal mulle meeldib anda.
Sünnipäevaseltskond oli kirju, tõeliselt kirju, täis aktivistlikke, edasi pürgivaid organisatoorseid noori, kuid omamoodi põnev oli täiesti teisest mentaliteedist osa saada ja samal ajal, miski on ju alati ka ühine. Vestluste käigus on see alati võimalik leida, samamoodi on ka võimalik vaielda ja koorelikööri edasi kallutada. Jahh, nädalavahetusel sai nauditud meelepärast seltskonda ja Jooki. Sama meelepärane oli ka uni, mis saabus pärast mitut üleval istutud ööd.

Ka Ele sünnipäeva õige päev, täna, oli siis tore. Kuigi ma ei olegi veel tänu sellele enda korraliku koolinädalaga suutnud alustada, tasus see end igati ära. Soojus täitis hinge ning vanavanemate vein andis viimasele veel tugevama maigu.
Ning tõesti, hää on kõndida ringi, nähes kõrval inimest, kes hoiab mängu-elevantsikut ning väidab, et teises käes on elevantsik kaks.

Ning lõpetuseks ja Veelkord: Palju õnne, Ele! Palju õnne kõik kevadised sünnipäevatajad! Me veel joome....