Ma tahaksin kirjutada midagi hästi ilusat, tõelist, kuid ma ei tea, mis see oleks. Ainus, mida tean on see, et mulle meeldib praegune tühiste ja sinna eksivate mõttega sõnade vool. Ükskõik, mida kirjutan, kuskil avaldub ikka pisut tõde, nagu vaba kirjutamine, kus ei pea niivõrd kinni ühtsest mõtte edastamisest, kirjavahemärkidest ja õigest struktuurist kui lihtsalt mõnuga edasi minemisest. Et kui kirjutada hästi vahetult ja kiiruga, on võimalus, et kui iganes saastatud see tekst ei tundu, on seal alati ka midagi lugemisväärset ja säärased paigad tungivad niiviisi eriti hästi esile.
Sõna tühine vastandiks tahtsin kasutada sõna mtte nii läbipaistev, kuid kui mõelda, võib läbipaistvuses olla väga palju mitte tühjust. Nt kasvõi aknaklaas, mis annab meile aimu tema tagusest tohutust avarusest ja muust maailmast. Ja mida läbipaistvam klaas, seda ilusam maailm võib näida. Täna, peatudes ühes ateljees, kasutas üks tüüp kogemata jutu sees fraasi -läbipaistmatu klaas- (just akna kohta). Huvitav, et see fraas siiani meelde jäi ja tol hetkel huvitav tundus. Mõtlesin, et päris hea väljend, kui vaid mõni aken säärane oleks. Kuid mis oleks kasu läbipaistmatust aknast, tänu sellele jääks nii palju puudu ja just nimelt see, mida tunneks, oleks tühjus, sest miskit ei saaks läbi akna enesesse tuua. Nii et siiski vist ei tähenda läbipaistev millegi või kõige puudumist, vaid pigem kohalolekut. Naljaks tõdemus. Ja kindlasti ei saa inimesed, kes viimast mõtet loevad, sellest suurt aru või aru sellest, miks üldse selline küsimus püstitada

ja nüüd kuna enda inimlikus lolluses pöördusin korraks tagasi msn-i ja kiskusin end sellest mõtte edastamise maailmast pisut välja, läks luhta see, mida veel öelda tahtsin. aga küll see varsti taastub. senini

----musi silma peale----

püüad nii, tuleb naa

Nii siis, pole kaua kirjutanud ja ega ma väga suudagi. Pole midagi liiga mõttelist ütelda.
Aga mis ma öelda võin on see, et päevad on näinud igat sorti kirjusid inimesi, erineva taustaga inimesi üheskoos, ühelaadseid inimesi üheskoos. Inimesi, ühesõnaga. Püüdsin tänasel päeval aja neist maha võtta ja teha miskit lõõgastavat/kasulikku. Esimesed tunnid enda hilja alanud päevas veetsin oma keskkonnas suurpuhastust tehes, imelik, pole kaua tundnud, et siin toas niivõrd lahedalt on hingata saanud. Tulge vaatama, siin on täiesti ilus, vähemalt mõneks ajaks. Lauad puhtaks, riiulid korda, seda enesetunde parandamiseks ja samas motivatsiooniks siin akadeemilist tööd alustada. Sellest lähtuvalt suundusin akadeemilisse raamatukokku, mille käigus sain kõne Mihklilt.

Ja sellest peale olid taas seltskondlikkuse hetked. Esmalt sai nähtud enamgi kui eba-adekvaatseid nolifereid ja neile nende karmi hõnguga eluviisis kaasa tuntud, kuulatud, sigaretti nauditud, kuid õnneks mitte joodud. Lihtsalt mõneks hetkeks oli hea olla. Kui lõppeks suuremalt ka Mihklit tervitasin, sai täheldatud, et temagi on enamgi kui eba-adekvaatne. A bunch of drunken people, again. Siiski viimasel inimesel on parem plaan kui külmas õhus enda energiat kulutada, täna konsumeerisin ma Joogi kanguse asemel tee kangust, ohh hääd vaheldust ja ohh Woodstocki taasavastamist. Aga ma olin õnnelik, et mõistlikul kella-ajal koju jõudsin, arvestades seda, et jõude peab säästma ka järgmisse nädalasse.

Nii on, nii on, lihtsalt palju erinevaid situatsioone. Parimana tundub praegu seltskond, kus olen kas vaid mina või mina kellegiga dialoogis. Ka teistmoodi võin ma olla, aga ma kardan, et ilma rahulike hetkedeta väsitan end täielikult. Ning siis ei ole minust tõesti järel palju muud kui köögivili. Seda pole vaja, seda ma ei taha, püüan asju võtta mõistlikus koguses. Aitäh

Jaburust

Siis jällegi...
ei ole paremat asja, millest energiat, lohutust ja siirast tunnet ammutada kui mitte Heade inimestega koos viibimisest, nagu täna õhtal seda tehtud sai. Pisike hulk filosoof-sõpru ja mõnusaid hetki segatuna naljakate vestlustega, küllaldane hulk tundmatuid nägusid, kuid sellegipoolest mugavust, sellist jaburat kevade meeleolu, mis isegi pisut külmetunud kraaksuva hääle kõrval end lõppeks halvemini ei näita. Jaburust, jooksu läbi vanalinna, hüppamist ja vahetut emotsiooni!
Märksõnade laviin ja meie kõik sellest alla vulisemas....

Loodan, et homme kraaksun juba vähem.

Kärisev hääl

Kevad on võtnud mu hääle, vähemalt osaliselt. Algas see kõik eile õhtul äkilise nohu ilmnemisega, mille järel võis täheldada taaskordset kurguvalu. Öö täis pidevat üles tõusmist ja ninasoonte piinamist, hommik täis ummistunud olekut ja hägust silmavaadet, päev täis aina kähedamaks muutuvat häält. Siinkohal mäletan ma ka seda, et mõnele see hääl meeldis, aga mulle mitte, sest pika-ajalist vestlust pidades on lõppeks väga raske midagi öelda. Jah, neis situatsioonides avastan ma alati, milline lobiseja ma tegelikult olen, ja selle kõrvalt ka laulja. Kallis neo-angin, sudafed ja muu keemia, tehke oma tervendavat tööd ruttu, ja selle kõrvalt ka miski looduslik nagu mesi ja tee. Hetkel vaikimine aitab, aga ma ju ei suuda mitte vaiki olla, no ei suuda. Ja isegi kui ma seda proovin, nt nüüd õhtul msn-i näol, ei taha see üllitis mind enda keskkonda lasta. Ma tõepoolest ei tea, no ei tea.
Enda hääle olematuse teemal meenub ka see, kuidas täna hästi rõõmsalt püüdsin inimesele palju õnne soovida, kuid mida seal hõisata kui esile suudab manada vaid kaheldava väärtusega möirge. Ohh ahastust!
Selle kõrvalt aga on viimase aja juhtumistes paljugi meelepärast, veidrat, rikastavat. Tundub, et inimesi, tegevusi ja olukordi on nii palju ja erinevaid, et kergelt hakkab neis tekkima mitte-orienteerumise tunne. Oleks vaja aeg maha võtta, aga ei saa, sest miski ootab taas kohal viibimist. Samaaegselt on olemine oodatud-rõõmu pakkuv kui raske ja arusaamatusse viiv. Tõesti, raske on võtta seisukohta, kuidas edasi toimida.
Ning selle kõrvalt on kohustus kui selline üldse kõrvale jäänud ja mure on suur. Ka selleks tuleb aeg maha võtta, blokeerida kõik ja Kõik ning püüda leida end vähe akadeemilisemast keskkonnast. Jah, seda pean ma suutma.
Lihtsalt, hingamist on vaja. Ja ma ei tea, kuidas ma seda leida ei oska või mis mind sellest takistab. Selles on suur küsimus.

spontaansusest lähtun ma kevadel

Täna hommikul kingiti mulle tundmatu noormehe poolt plaat, mille sain viimaselt hetkel, mil mõlemad trammist maha tulime ja kooli poole rühkima hakkasime. Nõndaks siis, plaadil ilutses suur Q, sinise markeriga, mõtlesin, mis ma mõtlesin ning nüüd lõppeks seda kuulates, plaadil on Queeni loomingut. Ei, kõik on väga hästi, soov anda oli siiras, ainult, et mulle see koosseis teatavasti väga ei imponeeri (hehee). Aga noh, vähemasti esimene lugu oli hästi positiivne ja meele järgi, polnud varem kuulnud. (eksole, pidi see siis ikkagi Queen olema)

aga

Selle kõrvalt on ka ilus mälestus paari pässi ja Anniga viimase katusel istumisest, veini kallutamisest (Kadarkat nimetan ma veiniks), naljakast jutuajamisest ning minust, Anni katusel, hetkeks vaatamas kaugemale, tõmmates sigarit rahulikult edasi. Ning mis siin salata, mõne inimese käsi on ka vahest avitav, isegi kui väidetakse, et ma sellest midagi ei saa. Saan küll. Igastahes edasi liikudes..tuul oli metsik ja seetõttu suutsin enda juuksed ka ühel hetkel päevas põlema lasta, kõik on õnneks veel korras, pisuke kärsahais oli tagajärjeks. Ma arvan, et see oli märk sellest, et pole mõtet suitsu tõmmata, pole õige mõte, jäta järele! Kui see pole märk, siis ma ei tea, mis on. (pole end varem kunagi põlema pannud)

Niisama päeva on nauditud, olen õnnelik ,et paarist loengust osa ei võtnud. Olen õnnelik, et olen enda jaoks avastanud Stingi, millega saab unine-melanhoolses meeleolus rahuldavalt edasi kulgeda

be yourself, no matter what they say..

Kas oli see Neljapäev või Laupäev?

Eile õhtune kontsert ja ümbritsev jätsid hea mulje, uusi koosseise on alati põnev avastada (nagu laps kommipoes, millise ma nüüd võtan, mis sealt nüüd tuleb). Kuid Neljapäev oli täiesti positiivse laenguga muusika, mõnus oli muusikataktis õõtsuda ja tähele panna sellist familiaarsust, mis hingele hääd teeb. Tõsi on, et kui keegi, täiesti tundmatu, kuid tore päss sinuga entusiastlikult esimesel hetkel hakkab suhtlema, toob see ka endale hubasema oleku. Teadmine, et olen nn. õiges kohas & mind võetakse vastu, hoolimata sellest, et varem bändi kuulnud pole.
Aga jah, esinemine oli mõnus, küll mõningaste viperustega, aga see andiski asjale minu meelest mekki juurde. Nüüd on taaskord tung chillata veel mingil kontserdil, peab vaatama, kes kus mida teeb. Sest kontserdid annavad alati nii palju, nii palju jõudu kasvõi.
...nii me istusime seal muhedalt bändi ees reas, nagu kuskilt järjest kukkunud täpid, ja Olime, nii toretsevalt.


Ahjaa..edit`ing the post avastasin, et mind huvitab selline koosseis nagu The Sun (jah, sellest võtab osa Tanel Padar, aga hää on). Ning vaadates Rock Cafe kava, 15 aprill sealsamas. Nüüd tuleb vaid vaadata, kes umbusklikult kaasa tuleb.

A P R I L L

lõpuks ometi

tere!