Ahjaa veel seda ka, et...

mind üldjuhul ajavad seltskonnad närvi kui ma ise palju rahulikum ja vaiksem tahan olla. Näiteks kui inimesed mu ümber u. rõkkavad-roosatavad-kisendavad positiivsusest ja heast meelest, siis mina kipun sellist asja neil hetkil vaatama pisukese tülgastusega. Ehk siis mõttega: mida te õitsete kui mina siin olen selline nagu ma olen või pigem mõttega: miks ma ei suuda olla nii nagu tavaliselt, sama rahulolevalt kui ümbritsev. Aga ju siis ei suuda alati. Ja krt, ma ei saa ikka aru, miks see mind segab.. Alati on seganud... vast peamiselt siiski kuna ma olen piisav egoist ja tahan, et maailm liiguks minu järgi. Ja loomulikult ei mõtle ma nii reaalselt või ei eelda, et see nii oleks, ei tohikski olla (!), aga jaa. Siuke tähelepanek siis veel ka

*läheb võtab nüüd pesumasinast pesu* :)