tänase päeva lugu: Annie Lennox - Why. Listening to it over and over and over again...

Ma leian, et õigemat hetke Tartu jaoks polegi kui nüüd..varsti. Veel veidi Tallinnat, veel veidi nostalgiat koos Laseringiga. Veider, et kõik on ringluses. Kõik. Ja pea kõiges võib üks hetk nostalgiat tunda. Lasering pole praegune reaalsus, ta on vahepeatus, miski, mis liigub must mööda. Ma ei tunne, et oleksin sellest osa but it's fine. See ei ole enam see, mis kunagi. Ma olen Laseringile kauge ja temas pole enam seda kodust tunnet. Inimesed on siiski omad ning viimaks, vaatamata kogu hullumeelsele filmikuule, on Lasering endiselt parim koht, kus ma töötanud olen. Need on pisiasjad, siseasjad, inimesed, mis selle minu jaoks oluliseks muudavad. Ja laseringlased teavad, millest ma räägin. Omamoodi aeg oli see.

Selline hea punkt saab pandud pea kõigile asjadele, mis Tallinnaga seotud. Seda ei saa tehtud kiirustades või kahetsedes, vaid täiesti loomulikku rada pidi. Kulgemine. Niivõrd rahulik kulgemine. Mind ei hoia miski kinni, vaid pigem tõukab tagant, vabanemisele. Tallinnas on hea, kuid hea just tänu sellele, et tean, et lähen. Pikemas perspektiivis ma lämbuks siin. Samamoodi nagu olen seda teinud juba viimased aasta või rohkem. Ma ei jää ilmselt midagi igatsema, inimesi näeb ikka. Tulge külla. Kõige rohkem kui mõtlen, jään vist igatsema õhtuseid vestlusi emaga, nii veider kui see ka poleks. Ära minnes mõistad, et jääd igatsema asju, mida arvad, et igatseksid vähim.

Ma loodan, et teises reaalsuses olen õnnelikum. See on most definetly ühe aja, ühe 5-aastase perioodi lõpp. Tunnen seda praegu tugevamalt kui varem. Teisiti liikumist ju ei toimugi. But it is all good, in the end