eufooria

Ma lihtsalt pean enda eufooriat siin ka väljendama

Nimelt lähen ma reedel kolumbus krisi JÄÄBOILERILE!!!!
kõigest 30- eest....
jessuke, sellist õnne ei saa olla. ma olen pärast folki paaniliselt mõtelnud, kus nad järgmisena esinevad ja nende albumit "Nii ongi" kuulanud ja just täna kui seda töö juures kuulasin, vaatasin enda maili ja ennäe imet....uudiskiri ja veel milline uudiskiri kolumbusest...

hooray!

1.september

Ja me astume 1. septembrisse!
Millegipärast tunnen ma selle üle vaid rõõmu, sest ehi kui selline on äärmiselt teretulnud keskkond. Tudengielu, mis võtab õppeperioodil võimust isegi Tallinnas, on oma iselaadi värvinguga, linn, plaanid, sihtpunktid on teistsugused....

Tahan tutvuda ehi uute nägudega ning samal ajal mõtlen sellele, kuidas nädalalõpu poole Tartu põrutan ja sealsed "kolleegid", kaastudengid üle vaatan. Kui ma end Tartust juba reedel leian, võib juhtuda, et reedan hetkeks ehi-t ja liigun koos tartu rebasenädalaga kaasa, eks näib. Aga lähen külastama tuttavaid tartu ühikates ja ühtlasi läbi viima ka tervisekaitseinspektsiooni ülevaatust :) Siiski olen ma üsna kindel, et nende elamispinnad on pigem steriilsusest kisendavad kui midagi muud. Parim aga on see, et tänu sealsetele ühikarottidele on mul tartus soovi korral võimalik ilma komplikatsioonideta ööbida. See on enamgi kui hea, sest mäletan, et varemalt on mul tihtipeale jäänud tartusse sõit ära, kuna pole olnud pesitsemispaika.

Hetkel aga, kas teate, on mul viimane tööpäev Raamatukois, pärast tänast võtan oma kotid kokku, kõik riided, kassetid, mis siin juba nädalaid kopitanud ja sulgen prõmmides ukse. Uutele otsingutele, jah, ma olen alates septembrist uue töökoha otsija, sest oma raha on enamgi kui magus. Nii et, kui kellelgi tekib mõni välkidee, kuhu Eva tööle sokutada, karjatage!

Nii või teisiti, sügavamate mõtteavalduste otsijate ees siit blogist ma jällegi vabandan, sest miskipärast suudan sedalaadi mõtteid avaldada vaid elavas vestluses, teistsuguses olukorras. Viimane ja üsnagi rahuldav neist leidis aset Elega, veidi vähem kui nädal tagasi.

Aga üteldes midagi skisosiili rõõmustamiseks, Eval on taaskord tärganud Metallica periood, mil me ei tee seda koosseisu maha, vaid enamgi kui tugevalt austust jagame.

Roheline rahulolu

Ma räägin enda eilsest õhtust, sest oli see lihtsalt õhtu, mil hoopis teisel viisil enda õe, Jasoni ja Jasoni sõbraga aega veetsin
Nimelt olles toimetanud ära enda päeva tegemised e. käinud shoppamas :p, läks Eva kaheksa paiku õhtul koju, vaatas lolli näoga lakke, teadmata mida edasi teha. Ja tegema midagi ma pidin, sest äsja oli ju taastunud mu herilase hammustusest kahjustunud jalg. Nõnda siis, kuulates muusikat ja vaeveldes suutmatuses midagi ette võtta, sain kõne õelt, kel oli algselt mingi lihtlabane küsimus. Mõne aja pärast helistas ta tagasi, et ma sinna kõmbiks ja tõesti....algas mõnus, magusa m-iga mõnus õhtu. Algselt oli loomulikult tegutsemist lastega jne...aga hiljem jõudis kohale Ville e. Jasoni sõber. Tehti süüa, tõmmati suitsu...jah, ma nägin enda õde mõnuga kamina ees, suits käes. Kakeldi parema istekoha pärast, mille tulemusena mulle lihtsalt peale istuti. Selline mõnus tögamine läbi kogu õhtu...like it like it Plaaniks oli vaadata filmi "Day after tomorrow", kuid esmalt pidid poisid ju playstationit mängima ja guess what, Eva ühines nendega mõne aja möödudes. Ma ei mõista end enam üldse. Aga siiski, mingi hetk öös algas peale film, mis minu ootustest palju madalamale jäi. Film, millest on nii palju räägitud, nii palju kõmu ja tõepoolest, see oli rohkem nalja tegemine. Juba tehnilise poole pealt oli piisavalt palju ette heita, aga noh...energia meie pisikeses suitsuvineses toas oli sellegipoolest võrratu. Veel võrratumaks tegi selle veel üks plusspunkt, aga sellest ei hakka ma siin rääkima, sest kes teab, kes mu blogile ligi võib pääseda ja parem mitte. Aga naeratus on Eva suul....roheline rahulolu rohelise pluusiga Evas.

Loomulikult on aeg edasi liikunud ja vahepeale jäänud üks veel toredam nädalavahetus
Esiteks juba see, et vahepeal kuus päeva järjest vabadust oli, palju sai tehtud, paljusid nähtud. Rahulolu on loodud enda ja ümbritsevaga ja rohkem pole vaja. Suvilas õe sõpradega olemine-pidutsemine-vestlemine, vanade tuttavate taasavastamine, kasvõi eile õhtune-öine mariti, riina ja elega koos viibimine. Mõnusad hetked, mõttepausid, vaikuses veedetud minutid, sügavad vestlused. Kõike seda on olnud, aga pole praegu tuju kõigest pikemalt pajatada. Ja kui sa mind nii kaua näinud pole, siis äkki peaksid sa selle suhtes ise midagi ette võtma. Vaid blogi vahendusel mina sinuga küll suhtlust ette pole näinud.
Ja nii ongi....jääboiler

nädalavahetus

Ma kirjutasin jutu enda näd. vahetusest, aga kõik kustus....

Ühesõnaga....näd. vahetus oli rahulolu ja täidetust tekitav, sest ei kaotatud ühtki hetke, vähemalt minu jaoks pole enda heaolu nimel lebotamine ajaraisk. Siin tööl olles pole aga suurt midagi teha, seega märksõnade abil midagi viimastest päevadest

Tähistaevas; öine kargus; soov lõputult taevast jälgida; vestlus; the massage was good, kange kohv jätkuva öö tarvis; olematule diivanile mahtumine; vestlus läbi unest vines silmade; silmside või silmade dešifreerimine :P ; rahulolu; tundma õppimine; varahommikune valgus & rammestus; reaalsus; bussipeatusesse kõmpimine ja kuri pilk; viimaks ning vaid viivuks voodi ja kodu; tööööö; tantsimine; tugev muusika; ise valmistatud õhtusöök; 12-tunnine uinak; teise inimese matkimine (I hate it); perekond

Ja nüüd olen ma jällegi tööl, oh teh joy
Tuff tuff tuff

I`m under your skin

sügisest

Ma küll eile õhtul midagi genereerida ei suutnud, seda juba pühast vihast enda arvuti vastu kasvõi...
Aga vaadates üle pika aja lehekülge, it got me, varsti algab uus aasta, uued loengud, uus akadeemiline kalender, uued inimesed vanade seas eksinuna. Mõtelda kui mõnus on peda uksest sisse astudes olla teadja näoga, sihikindel, samal ajal kui mitmekümned teised noored oleks justkui siil udus end ära kaotanud. Jah, meie peame olema nende valgustajad (iroonia on lauses, mõistate ikka)

Ja siis...tekkis mul ühel päeval enda tuttavaga idee sügisest näiteringi minna, sest mul on viimasel ajal paanilisi vajadusi end väljendada, isegi esineda, proovida erinevaid rolle. Ise poleks ma sellele järeldusele jõudnudki kui seesama tuttav mulle seda vestluse käigus poleks teatanud. Seda siis küsimusega, "Kas sa pole kunagi mõelnud näitlemisele?". Üldiselt mulle näitlemine või teater tervikuna siiski ei meeldi, sest seal on liig palju võltslikkust, maske. Milleks kaotada iseend niivõrd paljudesse teistesse isiksustesse? Teater on teatud määral eheduse kadumine, naeruvääristamine, kuid väheses koguse oleksin ma valmis end läbi erinevate rollide nägema. Seda kõike siis enda lõbuks, milleks veel... Kindlasti on sedaviisi harrastus ka hea vahelduseks...kasvõi vaheldus pikkadest keerukatest mõttekäikudest kubisevatest loengutest.

Jah, võib öelda, et sügise saabumine ei vii mind sugugi kurbuseni, sest ma mäletan eelmist aastat, mil kogu see üliõpilaselu mind sugugi ei morjendanud. The EHI era will continue! earth, fire, water.... :P

nüüd olen ma õnnelik

Nüüd olen ma õnnelik. Viibides mõned päevad tööst eemal, leidsin ma end nii rannast kui suvilast kui sõprade seltsist. Aega tundus olevat metsikult, ei pidanud täpse graafiku järgi elama ning kui mõnel päeval sai pähe võetud kuskil pikemalt peatuda, ei pidanud muretsema selle pärast, et õige pea peab lähtepunkti naasema. Võis olla nii kaua kui soov selleks püsis, võis rõõmustada lihtsaimate asjade peale. Mõnus oli hommikuti aktivistlikust üles näidata, päeval iseeneslikku siestat pidada, varbad heleda lae poole pööratud. See rammestustunne, mis eelneb päeva-unele on kirjeldamatu: sumin, jahedus, suvehääled (kärbse lend, mõne lapse kilje tänavalt...) Ühesõnaga niivõrd helge ja puhanud tunne, et olen enamgi kui võimeline kolm päevakest tööl püsima.
Kõigest pikemalt ma kirjutama ei hakka, sest tehtud on palju, aga vaevalt, et keegi pikka nimekirja lugeda soovib. Siiski pean mainima õhtut kui Mariti juures koos Kaija ja Riinaga õhtusööki tegime, sest see oli lihtsalt üks õhtu üle pika aja, mil Eva korralikult kõhu täis sai ja enamgi kui söödavat toitu. Üldiselt aga on Mariti juures alati tore, toredad paar õhtut seal viimasel ajal veedetud. Igati õdus on ülemine tuba, kus veel õdusam on varahommikuni üleval olla, sest vaade on minu jaoks võrratu. Nimelt väljas olevad puud, mis end peaaegu vastu aknaklaasi suruvad ja samal ajal linnavalgustused...tunne, kus pole enam kindel, kas viibid linnas või mitte. Ning selleks, et reaalsustaju täielikult ei kaoks, võibki aeg-ajalt kuulda noorte elavat vestlust, möllu seal kuskil kaugemal, kõigest aia taga, aga sellegipoolest eemal.
Ja ma lihtsalt pean kirjutama. No siis võin veel mainida suvilas lebotamist...ja see oli tõesti lebotamine. Nimelt jõudis mu õemees samal päeval sinna kui mina ja küsis siis, mida ma sealt otsin, niiviisi üksinda. Ja minu vastus oli, et lihtsalt chillin, polegi kindlat tegevust ja te ei kujuta ette, milline sära mulle sel hetkel silma lõi, sest teadvustasin, et tõesti....polegi ühtki kohustust, vibutan vaid jalga üle lauaääre kui tahan, kui tahan jooksen ogaralt mööda õue, kui tahan, olen ükskõikne kõigi ja kõige suhtes....
Von Krahl on ka viimase aja märksõnaks, peamiselt siis kraali õue peal ekspressiivsete vestluste pidamine, cafe latte joomine, tundes end millegi pärast kui väliskülaline, aga sellegipoolest
Jah...ma korraldan siia ühe mõtlikuma sissekande ka, seda nt. täna õhtul, sest ma tean, et mu mõttelende kui selliseid pole siin juba mõnd aega leida, aga spontaansed ideed ilmuvad siia üsna pea. Ma pole küll kindel, mida ma endas hetkel sisaldan, võib-olla tühjust, aga üritan asjade selgitamiseks vajalikku õhkkonda siiski tekitada.