Sa talv, lahku!

Mulle meeldib Tallinn, küll aga olen ma talvisest Tallinnast tõeliselt tüdinud. Hoolimata sellest, et ebaloomulikult valge lumi võib vahel mõjuda joovastavalt, uimastavalt või hoopis kirgastavalt, on külmanud tänavatest ja silmapiirist väsimus. Jah, ka jalutada võib säärases ilmas olla meelepärane, kuid ma tunnen end ses ilmas alati kui filmis. See ei tundu reaalne ja see mitte-reaalsus pole antud juhul positiivse värvinguga. Või äkki on ta lihtsalt liigähmane ja dešifreerimatu? Igastahes, ebameeldiv

Et sellest rutiinist lahti murda, sõidan järmise nädala lõpul, tegelikult küll juba kohe pärast neljapäevaseid loenguid, Tartu. Sõidan muhedalt bussis ja tulen praeguse plaani kohaselt tagasi nädala viimsel hetkel. Loodetavasti saab seal sama muhedalt pidada ühe tartlase sünnipäeva, külastada Tartu Kohti ja jalutada tuttavatel tänavatel. Ei liigseid ootusi, kuid siiski vaikne soov, et oleks Hea.

Täna aga olen ma rahulolematu. Nimelt on juba kaks algset plaani läbi kukkunud ning ma ei suuda leida rakendust endale ega endaga. Samal ajal ei jõua ka inimestega ühenduda, et kohtumisi kokku leppida. Ma olen nii rammestunud, rammestun siiasamma tooli kui keegi mulle varsti pähe ei viruta, või midagi sellist. Jah, kuradi talv ma ütlen!

stuck in the moment

Nädalavahetus on olnud niivõrd hea, veider, lõputut naeru suule toov, hukutav, sügav, värviline. Kontrastide esinemine enda hägususes
Pikk Jalg on koht, kus mulle teatavasti meeldib olla, see pole uudis. Seal olemine eile oli jällegi mõnus, samas omal kindlal moel mõnus, nagu iga seal viibimine teisest erineb, seda siis kui viibida kellegiga koos. Enne Rock Cafesse suundumist sai seal nii mõnigi tund veedetud ning Cafe oligi minu jaoks nn. üllatuslik meeldiv koht. Et siis Zelluloosis olin varem viibinud küll, seda aga mitte uue nime all. Ja Rock Cafe oli esimesest sisse astumise hetkest "the place". Teadsin, et end säärases keskkonnas halvasti ei suuda tunda, juba muusika tõendas seda ning loomulikult kõik enamgi kui hästi sobituvad inimesed. Meie inimesed olid ka igati muhedad, iga neist omanäoline, oma suhtumise ja olekuga. Cafes sai päevast vestlust pikendatud ja vestlused meeldivad mulle alati, sai rebitud koos nn. karmide meestega joogijärjekorras, näha paari juhuslikku tuttavat nägu, lõppeks seal paar tundi viibinud (ma rõhutan Väga hea muusika taustal), kuulata Singer Vingerit. Ja vingerdus oli puhas, oli selline nagu olema peab ja ta oli Õigesti vastu võetud. Jahh, oli Õige, kuigi mina olin viimaks üpris väsinud. Vajusin kell pool neli voodisse ja mõtlesin, et kõik, mida selle päeva jooksul oli võimalik saada, olin ma vastu võtnud.

spontaanse idee ja päeva tulemusena hängida nii mõnigi tund koos 16-17 aastaste tüüpidega, ise end seejuures kuratlikult hästi ja naljakalt tundes

veeta koos kauaaegsete sõprade/vanade klassikaaslastega mõni tunnike rõõmust, nostalgiast, uuest algusest kõnelevas atmosfääris

mõlgutada mõtteid sellest, kuidas mõne nädala pärast avaneb võimalus koos nendesamade vanade kaladega tartus rippuda, ahmides endasse nii olnut kui selsamal hetkel olevat. koos juua :P

jõlkuda mööda tänavaid ja magusat nägu tehes inimestelt veiniraha kerjata..jahh see oli lõbus


need on ilma sügavama eelideeta minuni jõudnud ettevõtmised tänases päevas/õhtus ja minu näol saab tähendada üht rahulolevat, küll pisut väsinud muiet.

Ma ei tea, mis see on, aga Rob Dougan sobib tänasesse öösse suurepäraselt..
..pole kuulanud mitu kuud, koju jõudes aga nagu alati mõtlemine, mis muusika hetke sobiks ja šahh lõi põlema tuluke. nii on

tänane öö on üldse isepärase maiguga, ma ei tea, mis temas on. aga ma ei taha unele voli anda, ma tahan olla, mõelda mõeldavaid mõtteid, mõelda mõeldamatuid mõtteid, vaadata mõeldamatuid ideid. jahh, dougan annab selleks illusiooniks võimaluse. kui vaid võimalust ei võetaks ka muidu, magamise ajal viimane veel säilib. hommikud nõuavad arukust, kuid tundub, et ees seisev hommik tuleb kõike muud kui arukas. hommikul kulgen ma loengusse automaatselt, hommikul ei loe hää hommikutunne, vaid loevad automaatsed liigutused, et välja jõuda. kõnnin tuimalt külmuses sammaste poole ja sulgen enda peas ebaloomulikule valgusele klassiruumis silmad. hommik jätkub arutult

samas, kõik, mis on väljaspool aktsepteeritavat ja arukat, on praegu in...how you left me for dead..

ei tea ei tea

Ja ma kirjutan midagi veel...

...olles käinud poeretkel ja selle käigus kukkunud, kuulsin kodu ligidal (juba sel hetkel toibunult) üht tuttavat viisi. Vaatasin ringi ja ühel tänava-äärel jalutas üks tädi, teine tädi käevangus. Tädi võis siis olla aastas 35-40 või nii, kandis pearätti, pikka lehvivat seelikut ja meenutas nii mõneski mõttes folki. Jahh, ta välja nägemises ja olekus meenutas seda palju. Mis tähtsaim aga, ta laulis kõvasti ja väga hästi Jääboileri "Alexander, don`t do it, don`t do it...". Rahulikult kulgedes mööda tuisust tänavat ja lauldes. Kui mõistsin, mis lauluga tegemist, hakkasin kaasa laulma. Nii me kulgesime, üks ühel pool ja teine teisel pool tänavat, mõlemad kõva häälega Jääboilerit lõõritamas...kuni ma Niguliste kiriku treppidest üles astusin. Neis paaris hetkes oli mitu meelepärast detaili: oli folk, oli imetlemist väärt naine ning oli armastamist väärt muusika. Magus, magus ma ütlen

...mida kõike võib toitu ostma minnes juhtuda..
ahjaa, Helit nägin ka mööda minnes

lihtsus

...bloggi lehekülge täidab veel jõulu sissekanne, asja peab muutma, sest ei minu peas ega ka ühelgil muul salvestisel ei tohi enam jõulumärke tunda olla

täna on üks kõige vaiksemaid päevi, istudes kella kolmeni ja arvatavalt enamgi tekis ja kuulates mõnusat muusikat. praegu on kuulamisel siis miskine üllitis caught inside`ilt, blues`i lugu, mis suurepäraselt sobib hommikusse. ja hommik on minuga senini kuni ma öösärgis vedelen ning valgusele ruloo taga veel voli ei anna. viimasele annan ma voli siis kui keegi seda palub või mu ametlikult äratab. pühapäeva hommik oma täiuslikkuses, puudu on vaid pannkoogid ja joomingujärgne elu-olu. ümbrus on täidetud prahiga, hunniku kirjutatud ja kirjutamist vajavaid plaate, mitu nädalat puutumata tuba, mille asemel on toimunud tema loomuliku säädmise jälgimine. ja varsti peab selle suhtes midagi ette võtma, ma ei mahu siia varsti ise ka ära, ja samal ajal ei võta ülesandeks ka mahtuda: liigun sinna, kuhu varvas veel mahub.

selle kõrvalt mõtlesin veel mainida seda, et ma tunnen end meie nn. uute filosoofide seltskonnas tavalisti kuratlikult hästi. kuigi enamus neist veel sügavamat tundma õppimist vajab, tundub see just magusa ülesandena, mis teatavate hetkedega aina enam enda lahenduseni jõuab. hea on, hingel on hää kui koolis ootab mitu positiivse laenguga inimest, hää on sinna suunduda, vähemalt mõnikord. samas on hää ka see tunne, et meil on nüüdsest olemas nn. kodupubi, kuhu me alalõpmata ära eksime, kas siis pärast päeva või selle vahepealsetel tundidel. jälgime vaid ootusega edasist kulgu.

ja praeguseks enda lihtsusest koostatud postituse lõpetan. mõnikord on vajalik lihtlausete - ja mõtete esitlemine, see vabastab aju, et anda edasistele ideedele parem võimalus.

Ma ei tea,
ma tõesti ei tea...
Juba paar päeva olen ma vahelduva eduga kadunud olnud. Kadunud arusaamatusse või rahulolematusse või niivõrd tugevalt endasse, seda ma ei tea. Ja keegi ei paista märkavat, äkki mind ei olegi, sest must jalutatakse niivõrd külmalt läbi. Vähemasti seda tunnen mina, jah, komistatakse otsa ja minnakse sama rahulikult enda päevatoimetuste-öötoimetustega edasi. Võib-olla kolm-neli inimest on mind märganud ja ma tänan neid selle eest, ütleme siis täiuslikumalt üks ühe päeva kohta. Kas seda pole mitte palju? Ning võimalik, et kõik on vaid minu kujutluses, sest hetkeks pööratakse tähelepanu, sama ruttu unustatakse
Nii on ja varsti on paremini...