Ultima Thule sünnipäev eile õhtul-ööl. Mõeldamatu, kirjeldamatu, imiteerimatu emotsioon. Estieks, seal oli nii palju, nagu nii palju inimesi. Ma olin Thule pärast õnnelik. Seal oli vanemaid paare, kelle noorusaega Thule arvatavalt jäi, siis oli seal nt mu kunagine filosoofia õpetaja, kes oli sama sillas, ja samal ajal oli seal alternatiivseid noori, kes sel ajal, kui bänd Alustas, veel sündinudki polnud.
Ma pole kaua Thulet niiviisi rokkimas näinud, ma tõesti pole. Nad olid nii värsked, täiesti valmis muusikaks, täiesti valmis enda konsaga viimseni minema. Soundi oli ja rohkemgi veel.

Ja kui Tõnis Mägi lavale tuli, ma ei tea, ma läksin täiesti hulluks! Lihtsalt rokkisin, moshisin, naeratasin lõputult. Tammusin teiste jalgadel, tammusin enda asjadel, tasakaal kadus, aga see oli täiesti ükskõik. Mida iganes, ma ütlen. *kael valus*

Aga jaa. Sellised lood nagu "Aed" või "Lennelda priilt(ks)" või "Kassitapp", need on Mäe ja Sibula ühisesituses unustamatud. (Eriti veel nii, kui sa näed enda sõpru sama palju asjale kaasa elamas). Ja Rull on ka alati täiesti omal kohal. Vaigla pani aga selliseid soolosid, et noh, ma nagu sain pidevalt vaimseid orgasme.

Ja siis ma veel tutvusin juhuslikult ühe eriti huvitava ja ilusa inimesega, täiesti my kind of person. Pärast kontsertit. Selliseid seiku ei tule iga päev ette.
Nojaa, ja kui ma ühe enda sõpsiga lõpuks koju jõudsin, oli kell vist viis. ma ei tea ka. roki chickid nagu me oleme